18. novembril 1988 ilmus Tallinnas kahe tollase suurlehe erinumber. Seal avaldati Eesti NSV ülemnõukogus kahe päeva eest vastu võetud suveräänsusdeklaratsioon ja teised tähtsad otsused, mille jõustamisega oli kiire. Erilehe saamislugu tuletab meelde ajaloosündmuse tunnistaja Peeter Sookruus.
Eesti NSV Ülemnõukogu võttis 16. novembril 1988 Vaino Väljase juhatamisel peaaegu üksmeelselt vastu muudatused liiduvabariigi konstitutsioonis ja neid kinnitava suveräänsusdeklaratsiooni.
Tegu oli pretsedenditu juhtumiga, kui üks Nõukogude Liidu liiduvabariik kuulutas ametliku võimu kõrgtasemel selget tahet otsustada ise siinseid asju ja seadustas oma õigusaktide ülimuslikkuse Moskva keskvõimu seaduste ees. Rahva survel sündinud muudatused ENSV põhiseaduses ja nendega kaasnev poliitiline avaldus – suveräänsusdeklaratsioon – said jõustuda kümme päeva pärast avaldamist toonastes ametlikes väljaannetes.
Selleks oli ennekõike Eesti NSV Ülemnõukogu Teataja, samuti tollased kesklehed Rahva Hääl (RH) ja Sovetskaja Estonija (SE). Teksti ametliku avaldamisega oli kiire, sest NSV Liidu keskvõim alustas kohe pärast 16. novembri «riikliku mässumeelsuse» akti kõva survekampaaniat Eesti vastu. Nõuti ülemnõukogu (ÜN) otsuste tühistamist ja loobumist võetud kursist Eesti suveräänsuse tugevdamisele.
Tõsi, Moskva surve Eesti toonasele juhtkonnale tugevnes juba pärast siinse kompartei keskkomitee pleenumit septembris 1988, kus EKP asus rahva tahtest kantuna Eesti otsustusõigust avardavatele ja ajaloole ausaid hinnanguid andvatele seisukohtadele. Eesti ÜNis seaduseks saanud otsused olid NSV Liidu keskvõimule eriti ohtlikud, kuna andsid Eesti «separatistlikule» poliitikale ametliku vormi, näidates nakatavat eeskuju ka NSV Liidu teistele rahvastele.
Asja pani liikuma kodanikualgatus
Novembri lõpuks kutsuti Moskva keskvõimule aru andma ÜNi presiidiumi esimees Arnold Rüütel ja teised Eesti juhid. Nende positsioonide tugevus ja Moskva surve mõju sõltusid ka sellest, kas Eesti ÜNi 16. novembri otsused on selleks ajaks jõustunud või nii-öelda hõljuvad õhus.
Esimesel juhul oli märksa keerukam sundida Eesti juhte neist taganema ja põhiseaduse muudatusi tühistama. Kuid neid otsuseid polnud avaldatud 17. ega 18. novembril ja seega kasvas risk, et päevaks, kui Rüütel ja teised astuvad Moskvas N Liidu juhtide ette, polegi Eesti ÜNi otsused veel jõusse astunud. Selline oli 1988. aasta 18. novembril arenevate sündmuste laiem taust. Nüüd meenutuste juurde.
18. novembri hommikul kella kümne ajal helistas mulle, toona EKP keskkomitee ideoloogiaosakonna asejuhatajale, mu kunagine õpilane, praegune tuntud vandeadvokaat Aare Tark. Minu tööalasse kuulus ajakirjandusega seonduv.
Tark oli koos Rahvarinde poliitiku Vello Pohlaga ajakirjandusmajas, uurides, millal avaldatakse ÜNi 16. novembri otsused. Tunnistasin, et ma ei tea seda ja kompartei keskkomitee ei tegele ÜNi materjalide avaldamisega.
Siis selgitasid Tark ja Pohla mulle ÜNi otsuste kiire avaldamise tähtsust ja seda, mis on kaalul, kui need ei jõustu enne Arnold Rüütli sõitu Moskvasse – aru andma. Hakkasin taipama, mis on mängus, kui otsuste ametlik avaldamine venib. Peatselt saabus mu kabinetti sõber Riho Breivel Kohtla-Järvelt, hiljem üks Eesti piirivalve ülesehitaja, praegune Ida-Viru maavanem.
Ta tuli sama murega – ÜN võttis küll vastu vägevad otsused, kuid nüüd on asi ebemäärane, otsused ei ilmu ja rahvas pole neid lugenudki. Tark, Pohla ja Breivel küsisid minu käest, mis saab, mis mäng käib, ja ootasid konkreetseid samme. Praegugi meenutan, et kõhklesin sekkumisel ÜNi asjadesse ja lootsin algul, et küll need tekstid ilmuvad.
Kuid samas hakkas asjade seis mind huvitama ning asusin uurima, millal avaldab ÜNi presiidium tekstid ametlikus Ülemnõukogu Teatajas. Toeks olid mu kabinetis istuv Breivel ja Targa ning Pohla telefonikõned, kus oodati tegutsemist.
Kas avaldamisega venitamine oli sihilik?
Kaalusime mitmeid võimalusi, ka tollaste vabariiklike lehtede kiiret trükkimist, kuid seal tuli tõrge. Kahe tähtsaima lehe erinumbrite ilmumine oli võimalik ainult EKP keskkomitee büroo otsusega.
Selgus, et büroo liikmed Vaino Väljas ja Indrek Toome, siis värske valitsusjuht, keskkomitee uus sekretär Mikk Titma ja ka Arnold Rüütel olid Tallinnast ära või ei saanud neid telefoniga kätte, et otsuseks nõusolekut küsida.
Kõik eestimeelsed juhid käisid pärast keskkomitee septembripleenumit ja eriti pärast 16. novembrit arvukatel kohtumistel rahvaga, selgitades ÜNi otsuseid ja seismas vastu Moskva-meelse interliikumise survele.
Selles seisus näis lihtsam tee anda välja ÜNi Teataja sama kuupäevaga number ja sellest oleks hakanud lugema ÜNi otsuste jõustumiseks vajalik kümme päeva. Helistasin ÜNi presiidiumi esimehe asetäitjale Maia Leoskile ja küsisin, mis seis avaldamisega on ja kas saaks kohe anda välja ÜNi Teataja.
Selgus, et ta ei tegele ÜNi Teataja ilmumisega, see oli ÜNi presiidiumi sekretäri Viktor Vahti pädevuses. Leosk toetas mõtet ja soovitas Vahtiga rääkida. Ka valitsuse trükikojas öeldi, et ÜNi Teataja kiire trükkimine on võimalik, kuid nõuab Vahti korraldust. Helistasin Vahtile ja kuulsin, et tal pole ÜNi otsuste avaldamisega kiiret, see kõik võtvat veel mitu päeva aega, kuid täpset ilmumispäeva ta ei öelnudki.
Selgitasin õhinal otsuste kiire avaldamise tähtsust ja venitamisega kaasnevaid riske. Üllatas Vahti kõrgendatud häälel jutt, et asi on ikka väga tõsine ja kas ma ei saa aru, mis mängus on. Vaht ütles lõpuks otsesõnu: poisid, ärge tehke nalja, unustage ära, mingit ÜNi Teataja kiiret ilmumist ei tule ja üldse on parem, kui see kõik vaibuks.
Ilmselt oli Vaht üks neid tollaseid juhttegelasi, kes soovis ÜNi 16. novembri otsustest taan-duda, lootis konflikti keskvõimuga vaikselt ära klaarida ning taastada Moskva positsioonid Eestis. Selle märgiks oli ka teadlik venitamine ÜNi otsuste jõustamisega.
Toimetused aitasid kaasa
Nii tuli naasta varasema idee juurde anda veel samal päeval välja vabariiklike lehtede erinumber. Keskkomitee kirjastuse direktor Valeri Tšernõšev otsis juba lisalehtedeks vajalikku paberit, mis polnud plaanimajanduse oludes lihtne.
Tulime kirjastuse juhiga ja lehetoimetustega heale mõttele anda välja RH ja SE ühine erinumber nii, et ühel küljel on ÜNi materjalid eesti ja teisel pool vene keeles. Nii kulus vähem ka üleplaanilist lehepaberit. Tegemist-korraldamist oli kõvasti, innuga lõid kaasa mõlema lehe toimetused, valmistades materjale trükiks ja otsides häid fotosid.
Kaasasin ettevalmistustesse ETA (tollane riiklik infoagentuur), kust toimetused said ÜNi istungil vastuvõetud dokumentide ametlikud tekstid. Koos Tšernõševi ja sideministeeriumi aseministri Juhan Kirisega otsustasime, et erilehe tiraaž võiks olla 120 000, arvestades rahva suurt huvi erilehe vastu, kuid ka reaalset paberivaru.
Ilmnes, et sellist mitme asutuse ja toimetuse ühistööd vajavat ainukordset asja saigi korraldada ainult partei keskkomiteest. Kuid teadsin, et ka plaanivälise ajalehe ilmumine pole võimalik ilma tsensuuriameti Glavlit loata. Ja selleks oli vaja keskkomitee büroo otsust või erijuhtumil vähemalt EKP juhi Väljase korraldust.
Nagu mainisin, olin üritanud saada telefonitsi ühendust Hiiumaal viibiva Väljase ja ka teiste eestimeelsete büroo liikmetega, kuid tulutult.
Targu ei läinud ma keskkomitee teise sekretäri Aljošini käest erileheks luba küsima, aimates, et tema oli ühel meelel Vahtiga. Tõenäoliselt oleks ta selle väljaandmise üldse ära keelanud. Nii tuligi vestlustes Glavlitiga erilehe ilmumise üle viidata kaaluka argumendina Väljase toetusele ettevõtmisele. See aitaski saada tsensuuri luba erilehe trükkimiseks.
Juba 18. novembri õhtul läks kahe lehe ühine erinumber ehk RH ja SE õhtune väljaanne, nagu lehepäises kirjas, lõpuks trükki. Teavitasime Eesti Raadio kaudu pidevalt rahvast erilehe avaldamise käigust ja palju kasu oli heast koostööst Eesti Raadio toonase juhi Mart Siimanniga. Ajaks, kui kõik tõrked olid kõrvaldatud ja leht trükis, läksime ajakirjandusmajja koos endise kolleegi, kooliõpetaja Rein Tedrekulliga, kes oli tulnud päeva lõpul mulle kaasa elama. Teel oli hea tunne näha seda elevust, millega rahvas seisis lehekioskite juures ja vilust ilmast hoolimata ootas lehte, mille peatset ilmumist Eesti Raadio juba kuulutas.
Ajakirjandusmajas käisime lehetoimetustes ja trükikojas, õnnitlesime osalistega üksteist väärt teo puhul. RHs ajasin päeval asju toimetaja Toomas Leitoga, õhtuse erilehe allkirjastas selle päeva valvetoimetaja Kaupo Pollisinski. SEs viseeris lehe toimetaja Sergei Tarakanov.
Olime rõõmsad ja ühiselt mitme osalisega signeerisime mälestuseks mõned trükist ilmunud eksemplarid. Lehes ilmus neli tähtsat dokumenti: deklaratsioon ENSV suveräänsusest, ENSV seadus muudatustest ENSV konstitutsioonis, ÜNi otsus ettepanekutega NSV Liidu konstitutsiooni muudatuste ja täienduste seaduse ning NSV Liidu rahvasaadikute valimise seaduse eelnõu kohta ning viimaks – ÜNi resolutsioon liidulepingust.
Lehes olid ka Harald Leppiksoni ja Vambola Salupuu fotod Toompealt ÜNi ajalooliselt istungilt. Kõik dokumendid olid omas ajas väga tugeva sõnumiga.
Selleks päevaks 1988. aasta novembri lõpus, kui Arnold Rüütel kuulas Moskvas NSV Liidu juhtkonna karme ähvardusi ja süüdistusi Eesti pihta, sai ta kindlamalt seista vastu nõudmistele tühistada Eesti ÜNi 16. novembri otsused ka seetõttu, et talle olid toeks juba jõustunud otsused. Eesti meelekindlus sai jõudu ja hoogu, ÜNi otsuste jõustamisega kinnistati kurssi Eesti otsustusõiguse laiendamisele ja vastuseisule Moskva diktaadile.
Koos Rahvarinde aktiivsusega, vastuseisuga fosforiidi kaevandamise, kodanike komiteede liikumise ja muinsuskaitseseltsi tegevuse ning teiste jõudude võitlusega viis ka see suund samm-sammult lähemale Eesti iseseisvuse vägivallatule taastamisele ja aitas kaasa NSV Liidu lagunemisele.
Algul vaibale, hiljem sauna
Tagantjärele paistab kõik lihtne, kuid mäletan tänini neid algseid kõhklusi, kui tuli otsustada ÜNi otsuste kiireks jõustumiseks vajaliku erilehe ilmumine, ja raskusi korraldada seda keerukat protsessi. Jäikade normide raames polnud see ju võimalik ja siin aitas mitme asjaolu õnnelik kokkusattumine, olude hindamine ning paljude heade sõprade toetus ja koostöö. Sisuliselt anti erileht välja mitme inimese omal vastutusel. Pärast erilehe ilmumist päriti mult esialgu mitmes kabinetis aru, miks kulutati plaaniväliselt lehepaberit ja miks polnud lehe ilmumiseks olemas büroo otsust.
Viitasin taas Väljase nõusolekule ja toetusele (mille ma saingi kohe pärast erilehe ilmumist). Peagi tulid peale teised probleemid, interliikumise üldstreik ja muu. Erilehe looga polnud siis enam kellelgi mahti tegeleda.
Kuid lehetegu oli tehtud. Pärast lehe õnnelikku ilmumist läksime mitme sõbraga hilisõhtul sauna. Küll oli siis hea ja kerge tunne.