Omaaegse taksopargi orkestri trummitüdruk Maria Laurson meenutab 42 aasta tagust juulihommikut, kui ümber läinud mootorlaeva õnnetuses uppus kaksteist pillimeest ja lauljat. Eelmisel nädalal leidis allveearheoloog Vello Mäss Aegna ja Prangli vahelt 92 meetri sügavuselt uppunud laeva vraki.
«Mu mõtted olid väga selged. Kui laeva külg õhku tõusis – mina istusin just sellel küljel – mõtlesin, et nüüd pean vette hüppama, muidu kukub laev mulle peale. Kui vees olin, siis mõtlesin, et kampsun on küll vett täis imbunud, aga kui hakkan seda seljast võtma, vajun vee alla. Otsustasin selga jätta,» meenutab tollal 16-aastane Laurson seda 42 aasta tagust hetke.
Kolmest merele läinud ja muusikuid triiki täis kalalaevast läks üks Aegna ja Prangli vahel ümber. Teine laev hakkas uppujaid päästma, kolmandalt aga pildistati – see on jätnud mälestuseks unikaalsed fotod tragöödiast.
Mindi kultuuri viima
1969. aasta oli muusikat täis aasta. Toimus suur juubelilaulupidu, millest võtsid osa ka Tallinna Taksopargi ja Trammitrusti muusikud. Kahe asutuse kollektiiv, orkester ja koor, kandis ühisnime TAK-TRA.
«Mina olin seal trummitüdruk. Teate küll, need paraadvormis tütarlapsed, kes orkestri ees kõndides trummi põristavad,» naerab Laurson. Ja nii nagu tollal tavaks käisid sellised orkestrid teistes asutustes esinemas, nii-öelda kultuuri toomas.
Kui laulupidu möödas, tellis suur ja rikas Kirovi-nimeline näidiskalurikolhoos TAK-TRA kollektiivi Prangli saarele esinema. Sõit algas 19. juuli hommikul, kolme väikese kalalaeva pardal üle saja muusiku, koorilaulja, lisaks veel pereliikmed ja ametimehed.
Ilm oli vilets, meenutab Laurson saatuslikku päeva. Tormi ei olnud ja vihma ei sadanud, aga oli sombune, taevas hall ja tuul kõva. Oli üsna jahe ja inimesed olid soojalt riidesse pannud. Meestel olid seljas ülikonnad, peal mantlid ja joped – eks see raske riietus võis hiljem mõnelegi saatuslikuks saada.
Kolm laeva väljusid Rohuneeme sadamast Viimsi poolsaarel ning sõitsid Aegna ja Kräsuli saarte vahelt Prangli poole. Kuna tegu oli piiritsooniga, siis kõik venis, piirivalvurid kontrollisid enne laeva astumist passe, inimesi oli ka palju, suured pillid lisaks, laevades ruumi vähe.
Sättimine võttis oma aja, pillid pandi trümmi, sinna kuhu tavaliselt kala käib, inimesed otsisid istumiseks koha, kus keegi sai.
Kui allveearheoloog Vello Mäss rääkis eelmisel nädalal taksopargi orkestri muusikud põhja viinud kalalaeva vraki leidmisest, kommenteeriti internetis, et pillimehed olid kindlasti purjus, tantsisid ja kõigutasid laeva.
Laurson eitab seda. «See oli laupäeva hommik, mõni võib-olla mõtles, et õhtul saab pidu panna, kuid sellel hetkel polnud midagi,» räägib ta. «Laevas oli kitsas, keegi ei tantsinud ega liikunud ringi.»
Tuju oli aga loomulikult hea, visati nalja, aeti juttu, keegi üritas ehk ka laulu üles võtta. Laupäeva hommik, vaba päev ja tore merereis ootas ju ees. Laurson meenutab, et tema istus koos sõbranna Urvega seljaga laeva keskosa poole, jalad reelingu peal ning kahekesi üritasid nad laulu harjutada.
Sadamas, vahetult enne väljasõitu tehtud piltidelt näeme naeratavaid inimesi, viibatakse fotograafi suunas, lehvitatakse ja naerdakse. Keegi ei osanud aimata, et tunni aja pärast võideldakse lainete vahel oma elu eest.
«Tagantjärele öeldakse, et laev oli üle koormatud, aga tollel hetkel ei tundnud ma mingit ohtu,» mõtiskleb Laurson.
Sõidetud oli ehk kolmveerand tunnikest, kui järsku toimus õnnetus. Laev kõikus lainete vahel, aga ei midagi erilist. Siis tõusis ootamatult laeva üks külg üles ja laev keeras ennast lihtsalt tagurpidi. Maria hüppas vette, sõbranna Urve, kes oskas halvemini ujuda, aga ei julgenud hüpata – hiljem pääses õnneks temagi.
Peanupud hulbivad meres
Kaldale abi kutsuma kiirustanud laeva pealt tehtud pildilt on näha, kuidas laev on kummuli ja kümned peanupud hulbivad hallis meres.
«Mäletan, et üks mees, tema nimi oli Väino Suss, oli hästi aktiivne, aitas ja tiris inimesi, aga tal olid pikad kummisäärikud jalas, ning järsku ta pöördus pea peale. Jõudis veel hüüda «Aidake poisid!», aga juba ta oligi läinud,» kirjeldab Laurson.
Põhja läinud laevas oli ka orkestris puhkpilli mänginud Ülo Alasi, keda Laurson nimetab elupäästjaks. «Tema sukeldus laeva alla, otsis inimesi, aitas uppujaid,» kirjeldab Laurson.
«Lõpuks võttis ta ka minu kaenlasse ja ujus teise laeva juurde. Ma ei olnud küll uppumas, aga jõudu polnud kätes ja jalgades üldse. Mõtlesin ainult vee peal püsimisele.»