Mustafa hülgas eestlanna pärast kriisikolded

Maailma kuumades paikades filminud Mustafa Celik võtab ETVs üles rahulikke saateid, nagu näiteks «Terevisioon».

FOTO: Raigo Pajula

Kas teate, miks meeldivad türklasele Mustafa Celikile eesti mehed rohkem kui eesti naised? Sest eesti mehed räägivad emakeelt aeglaselt, naised aga tulistavad nii kiiresti, et neist on keeleõppijal võimatu aru saada, kirjutab Rasmus Kagge.



Eesti Televisiooni koridorid on 30-aastane Mustafa igatahes sosistamistest kuumaks kütnud. Võib-olla on mõned neiud pahviks löönud ka tõmmu noormehe välimus. Ent vähemalt lõviosal on suu üllatusest lahti jäänud põhjusel, et ainult neli kuud Eestis elanud ja vähem kui kuu aega riigikanalis operaatorina töötanud Mustafa pursib juba eesti keelt.



«Tere! Kuidas läheb? Kellega ma täna võttele lähen?» Sellise eestikeelse küsimusega ehmatas Mustafa paari nädala eest ETV operaatorit Teet Konksit. Meest, keda võib pidada türklase üheks «maaletoojaks» Eestis või vähemalt rahvustelevisioonis.



Sugulased Siberisse


Nimelt, kui «Pealtnägija» käis tänavu märtsis jälgimas, kuidas peaminister Andrus Ansip Türgis eestlaste korraldatud suusamaratoni läbib, astus Konksi juurde Eesti tüdruk Riina koos oma türklasest kaasa, sellesama Mustafaga.



Malbe noorpaar teatas, et plaanivad peagi Eestisse elama kolida ja küsisid Konksilt telefoninumbrit – ehk aitab eestlane oma türklasest kolleegil tööd leida, kui nad kohale jõuavad? Endamisi pihku itsitades ei uskunud Konksi siis, et sügisel ongi Mustafa platsis. Ja mis kõige üllatavam – ta oli Konksi soovitusel varem kuu aega innukalt eesti keelt õppinud.


«Kui tahad Eestis elada ja töötada, siis peab ju eesti keelt oskama,» räägib Mustafa. «See on iseenesest mõistetav, muud moodi pole lihtsalt võimalik!»



Üllataval kombel leiab Mustafa taustast rohkem sarnaseid jooni eestlastega, kui seda tavaliselt türklaselt oodata oskaks. Musta mere äärses Zonguldaki linnas sündinud ja kasvanud Mustafa sugulased on samuti tundnud omal nahal Nõukogude hirmuvalitseja Stalini repressioone. Teise Maailma sõja eel Gruusias ja Moskvas elanud Celikite lähedased küüditati nagu paljud eestlasedki oma kodudest Siberi avarustesse.



«Kuna meie peres on haridus alati olnud tähtsal kohal, siis olen poisikesest peale teadnud Eesti kohta elementaarseid asju ajaloost ja eluolust,» selgitab Mustafa, tulistades tähtsamaid fakte Eesti okupatsioonist, iseseisvuspüüdlustest jne.



Uudisklipp pojapeksust


Arvestades, et seitse kuud tagasi siit ilmast lahkunud Mustafa isa oli insener, ema on tegevpoliitik, üks õde arhitekt ja teine geoloog, keeras tema peretraditsioonidele selja. Juba koolipoisina tahtis Mustafa saada kaamerameheks. Põhjuseks usk, et ajakirjanik saab maailma paremaks muuta.



«Ma ei ole idealist, ma olen selles kindel,» väidab Mustafa. «Näiteks kaameramees saab filmida sündmusi, mis pelgalt sõnades ei maksa sentigi. Või jäädvustada sündmust sellise nurga alt, mis paneb vaatajad mõtlema ja tegutsema.»



Sündmusi on Mustafa aga näinud palju. Juba Istanbuli ülikoolis õppides töötas ta öösiti uudisteoperaatorina ja kihutas kaameraga ühelt sündmuskohalt teisele.



«Õnnetused, tapmised, plahvatused, tulevahetused – see oli ja on Istanbulis igaöine operaatori menüü. Jah, esialgu on veidi õõvastav, aga peagi harjub ära,» lisab ta nagu muuseas.



Kas teate näiteks, miks on Türgi teleoperaatorite üks lahutamatu töövahend gaasimask? Põhjus on lihtne! Pea kaks-kolm korda nädalas peavad nad, mask peas, tormama keset meeleavaldust, kus ühel pool on protestijad ja teisel pisargaasiga ründavad politseinikud.



Ühe sellise olukorra järel pidid Mustafa vanemad südameataki saama. Nad vaatasid oma kodus õhtul rahulikult uudiseid ja nägid, kuidas kaameraga kahe liini vahele jäänud poeg saab politseinikelt julmalt nuuti.



Seepeale olevat isa poja vaibale tõmmanud ja lubanud maksta talle ise palka – peaasi et poiss oma töö unustaks ja elu enam ohtu ei paneks. «Ma pidin teda kurvastama, sest armastan seda tööd ja kriisiolukorrad pakuvad mulle papa kahjuks tõsist pinget,» selgitab Mustafa.



Viimase kümne aasta jooksul on ta Türgi TV, BBC, CNNi ja Arte korrespondendina käinud eri sõjakolletes – Iraagis, Afganistanis, Iisraeli ja Palestiina piiril, Kosovos ning mitmel pool mujal.



Vanematele on ta neist komandeeringutest rääkinud alati alles pärast koju naasmist, kuna paaril korral on Mustafa elu tõepoolest rippunud lausa juuksekarva otsas.



Näiteks Bagdadis, kus mees sattus tänaval tulevahetust filmima, misjärel üks USA sõdur talle vinnastatud püstoli otsa ette pani ja kolmeni lugema hakkas. Kui operaator kolmeni jõudes veel kadunud ei ole, ähvardanud sõjard ta maha lasta.



«Ma ei pea tema peale pikka viha, sest neis paigus on elu hull ja inimesed on hullud,» räägib Mustafa, kes tänu tööle teab, mis mäng on Iisraeli sõdurite seas «Hamburger».



Relvatoru ja hamburger


Seda nägi ta oma silmaga Iisrae­li-Palestiina piiripunktis. Ehk siis – keset lõunapausi vaatavad sõdurid välja ühe lihtinimese Palestiina alalt ja võistlevad, kes suudaks ta kaugelt distantsilt täpsemini maha lasta. Endal samal ajal hamburger hammaste vahel. Õnneks lasku siiski ei tehta.



«Võrreldes eluga Türgis või neis kriisikolletes on elu Eestis justkui kuurordis. Mulle tundub, et siin ei toimu kohe üldse midagi. Täitsa igav kohe!» naljatleb Mustafa. «Ainus arvestatav mäsu oli teil mulluse pronksöö ajal. Meil Türgis on sellised möllud kord nädalas.»



Ometi tegi ta senise action-operaatori karjääriga vähemalt ajutiselt lõpparve ja võtab juba neli nädalat ETVs üles sellised rahulikke saateid nagu «Terevisioon», «Aeg Luubis», «Mi!» jne.



Seejuures ei kahetse Mustafa midagi, sest armastus on tema jaoks mitu korda tähtsam kui töö. Ja just selle pärast pühkis ta ka kodumaa tolmu jalgadelt ning kolis lõplikult Eestisse elama.



Armastus tõi Eestisse


Oma armastatud naise Riinaga tutvus Mustafa Pariisis, kus oli 2002. aastal täiendusõppel ja sattus tüdrukuga ühele ühiselamukorrusele elama. Nagu tavaliselt viis üks asi teiseni ja kuramaažist kasvas välja tõsine suhe.



Esmalt kolis eestlanna Istanbuli, kus ta sai kodus mugavalt oma tõlgitööd teha. Et naist kiskus siiski kodumaale tagasi, otsustati tänavu astuda tähtis samm ja pärast mais peetud pulmi koliti koos Eestisse elama.



«Riina oli ju neli aastat minu pärast Türgis. Seetõttu saan ma temast aru ja nii ütlesingi talle: kui see on sinu otsus, siis tulen kaasa, sest ma armastan sind,» räägib Mustafa.



Just kaaskodanike emotsioonide ja tunnete nappus on need omadused, mida türklane napi Eestis oldud aja jooksul kõige enam taga igatsema on hakanud. Mustafa jutus pole midagi uut – eestlased on mornid, tagasihoidlikud ja külmad.



«Rõõmustage, naeratage ja visake rohkem nalja, ärge muretsege pidevalt kõigi maailma asjade pärast,» õpetab Mustafa. «Elu Eestis on ju tegelikult ehtne paradiis, kui ainult ilmad ka veel soojemad oleksid.»


Tagasi üles