Reporter Raimu Hanson portreteerib mehaanikateaduse tippu kuuluvat akadeemik Ülo Lepikut, kes veedab praegu mõne päeva Norras. Reisimine on meie ajal harilik asi. Tavatu on asjaolu, et teadlasest reisija saab täna 90-aastaseks.
Tellijale
Elada aitab teaduse aed
11. juuli 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mehaanikateadlane Ülo Lepik ja tema abikaasa Aino sõitsid reedel Norrasse. See ei ole teadusreis, vaid vanema poja Reinu osutatud tähelepanuavaldus uskumatute tähtpäevade puhul. «Meid on sellel aastal juubelitega õnnistatud,» ütles Ülo Lepik. «Mitte ainult mina, vaid ka mu abikaasa saab tänavu 90-aastaseks ja peale selle tuleb meil 60. pulma-aastapäev.»
Abikaasa Aino kallas seda juttu kuulates tassidesse kindlal käel kohvi ja märkis muiates: «Õnneks ma ei mäleta, kui vanaks ma saan... Aga tõesti, see on uskumatu!» Eesti Teaduste Akadeemia kõige vanema liikme ja Tartu Ülikooli ühe vanema professori peatselt saabuva sünnipäeva puhul kogunes ülikoolis paar nädalat tagasi suur seltskond kolleege.
Oma kodu, mille ümber on viljapuudega aed, valmis Tartus Maarjamõisa haigla lähedal 1960. aastatel. Ehitamine käis ka siis, kui tuli olla Moskva Ülikoolis doktorantuuris ja kaitsta seal aastal 1958 doktoritöö. See ja kuus aastat varem kaitstud kandidaadiväitekiri käsitlesid tollal uudset ja põnevat teaduslikku aineala.
«Kui ma ülikooli lõpetasin, andis juhendaja professor Gerhard Rägo mulle täielikult vabad käed nii teema kui ka aineala valikuks,» meenutas Ülo Lepik. «Sellel ajal oli kuum küsimus plastsusteooria ja ma jäin sellele suunale truuks ligi 40 aastaks.»
Plastsus ja teisedki teaduse aias askeldavat õpetlast köitnud teemad kuuluvad matemaatika, füüsika, tehnika ja mehaanika piirialadele. Ülo Lepik nimetab ennast mehaanikuks. Tema abikaasa Aino on aga koduste majapidamistööde puhul kaasale mõnikord meelde tuletanud, et mees on siiski teoreetiline mehaanik. Peaaegu neli aastakümmet väldanud huvi päädis küllastumistundega ja suunas professor Lepiku uute teemade otsingule. Nii et kui ta aastal 1990 töötas kaks kuud USAs Browni ülikoolis, oli ta küps võtma professor Paul Symondsilt vastu uueks uurimissuunaks kaoseteooria.
«Ma ei teadnud kaosest absoluutselt midagi,» meenutas Ülo Lepik. «Uurisin Ameerikas vastavat kirjandust ja tegelesin kaosega ka Tartus. Töötasin välja loengukursuse ja tegin mõned teadustööd. Üsna peagi hakkasid mind huvitama lainikud ja ma olen nendega tegelenud siiamaani.»
Viimase viie aasta jooksul on akadeemik Lepik avaldanud trükis 16 artiklit ja esinenud kuuel rahvusvahelisel konverentsil. «Viimati olin tänavu aprillis Itaalias Salerno ülikoolis, et pidada loenguid,» ütles ta. «Ma olen õnnelik, et tervis on lubanud mul nii kaua töötada.»
Abikaasa Aino oli Itaalias kaasas. «Pompei jättis mulle kõige sügavama mulje,» ütles Aino Lepik.
Järgmist teadusreisi esialgu silmapiiril ei ole. «Ma arvan, et järgmist enam ei tulegi, sest nüüd on aeg hakata lõpetama,» ütles Ülo Lepik. «Aga nagu ütleb James Bond: «Never say never.» Järsku tuleb mingi idee ja on parajasti natukene igav ja ma hakkan taas midagi tegema.»
Tartu Ülikoolis 1960. aastate algul kõige noorem professor on sealsamas juba 15 aastat olnud emeriitprofessor. «Õppekoormust mul praegu ei ole, elan nagu vabahärra,» ütles ta. «Mõnes mõttes on see hea, sest ma olen saanud pühenduda täielikult teaduslikule tööle. Mul puudub aga kontakt üliõpilastega, mille tõttu ei ole mul praegu ühtegi juhendatavat, nii et ma olen üksikrabaja.»
Professor Lepiku õpilaste hulgas on silmapaistvaid isikuid, näiteks nüüdne haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ja mõned akadeemikud. Ta on juhendanud üle kümne väitekirja. Üks tema juhendatavaid Jaan Lellep kaitses doktoritöö aastal 1990.
Professor Lepiku panust Eesti teadusesse on raske mahutada ühte ajaleheloosse. Selleks on kohased teaduslikud väljaanded, mille lugejad on harjunud selliste mõistetega nagu elastsus-plastsus, kaoseteooria ja lainikud, mida saab rakendada näiteks mitmesuguste keerulise koormuse all olevate konstruktsioonide ja nende pragude puhul.
Professor Lepiku panuse teaduse aia harimisel teeb Tartu Ülikooli teoreetilise mehaanika professori Jaan Lellepi hinnangul kaalukaks asjaolu, et see on tekkinud aastakümnete jooksul ning et temaatika on vahetunud. Professor Lellep nimetas ka üht erilist professor Lepiku teenet.
«Minu arvates oli Ülo Lepik üks esimesi, kes kasutas moodsat Pontrjagini printsiipi mehaanikaülesannete lahendamisel 1970. aastatel,» ütles professor Lellep. «Tol ajal oli see printsiip optimaalse juhtimise teooria aluseks ja leidis laia rakenduse mitmes teaduses.»
Ülo Lepiku töid on jätkuvalt tsiteeritud. Suure tähelepanu keskmesse seatakse need tema 90. sünnipäeva puhul korraldataval rahvusvahelisel kolm päeva vältaval konverentsil augusti lõpus Tartus. Eelmisel nädalal rääkis akadeemik Lepik oma koduaias meelsasti minevikust ja olevikust, aga loobus ennustamast, milliseid küpseid vilju valmib Eesti ja maailma teaduse aias järgmise veerandsajandi jooksul.
«Seda on väga raske ette näha,» ütles ta. «Sest näiteks veel 1930. aastate lõpul peeti tuumafüüsikat üldiselt abstraktseks teaduseks, millel ei ole rakendusvõimalusi, aga juba neli-viis aastat hiljem tuli välja tuumapomm.»
Teaduses ei saa akadeemik Lepiku arvates kõike alati mõõta rakenduslikkusega. «Teaduses tuleb töötada varuks, mis võib kunagi hiljem osutuda väga vajalikuks. Nii näiteks töötati omal ajal välja matemaatiline loogika ja keegi ei näinud ette selle rakendusi, aga nüüdses infotehnikas on see väga vajalik. Me ei või kunagi teada, mis võib muutuda aktuaalseks ja vajalikuks.»