/nginx/o/2011/07/10/665762t1h941b.jpg)
«See on väga tore, et niisuguseid asju tehakse. Tänapäeval, Barbie’de kultuse ajastul, on vahva, kui inimesel on osavad käed ja haruldane oskus seostada andekas käetegevus ning ilus mõte,» ütles lastekirjanik, ajakirja Hea Laps väljaandja Leelo Tungal Eesti Lastekirjanduse Keskuses välja pandud nukkude kohta Hille Tänavsuule. Tuntud eesti lastekirjanikke kujutavad nukud on valmistanud Pärnus elav käsitöömeister Alma Maar.
Paraku polnud Tungal laulu- ja tantsupeo-eelse kiire elu tõttu «ennast» veel imetlemas käinud, aga lubas esimesel võimalusel minna.
Aino Pervik käis ära. «Armsad ja kenad asjad, ilusti tehtud. Kõige sarnasem on Oskar Luts,» on ta hinnangus esialgu tagasihoidlik, lisades, et päriselt saab nukk hinge sisse alles nukunäitleja käes. Nii on tema hinnangul nukkudel tulevikku.
Seal nad seisavad, lastekirjanduse keskuse teise korruse vitriinis. Kena seltskond, neil võib olla seal omavahel palju arutamist: Oskar Luts, Ellen Niit, Eno Raud, Aino Pervik, Leelo Tungal, Heljo Mänd, Jaan Rannap ja Edgar Valter.
Kõik sai alguse pokudest
Tõstamaa kandist pärit Alma Maar on õppinud algklassi õpetajaks ning annab ka kunsti- ja tööõpetuse tunde. Töötanud Hiiumaal, Pärnus ja viimati Are põhikoolis, juhendanud kunstiringe.
Kui hakkas sündima Edgar Valteri Pokumaa, kuulutati välja pokude valmistamise võistlus. Are põhikooli lapsed hakkasid mõttest kinni.
«Valter ise kiitis meie pokusid. Need pidid olema kõige pokumad pokud,» sõnab Maar, kelle juhendamisel Pokumaa elanikud valmisid. Ta ei oskagi öelda, palju neid pokusid kokku sai, ütleb, et lugematu arv. Neid jätkus mitme näitusegi jaoks.
Maar ise tegi veel kirjaniku ja kunstniku juubeliks Puuko, kujutades sellena Valterit ennast. Valterile see meeldis, nüüd on kujuke Valteri galeriis Pokumaal.
«Valter oli juba haige, ei võtnud kedagi vastu, aga minu Are lapsi võttis, ütles, et need on nii sümpaatsed. Tegime Pokumaal koos pilti,» meenutab nukumeister.
Are põhikooli lastel oli au osaleda ka Valteri ärasaatmisel enam kui viis aastat tagasi.
Lastekirjanduse keskuses tervitab sisseastujaid kena nukk-noormees, keda hellitavalt Ummiks kutsutakse. Seegi on Alma Maari kätetöö. Keskuse töötajad naljatavad, et nukk meenutab tänuga Urmas Paeti, kes kultuuriministrina seisis selle eest, et keskusele sai kena maja Pikal tänaval.
Maar on teinud keskusele ka väikseid lasteraamatutegelasi. «Neid oli vist üheksa, telliti mingi rahvusvahelise konverentsi jaoks. Kunksmoor, Sipsik, Krõll, Nukitsamees, Kapten Trumm, Naksitrallid, üks poku ka,» loetleb Maar.
Laste lemmikud
Kõigest sellest kasvaski välja mõte kujutada nukkudena lastekirjanikke.
«Mulle on nad kõik väga lähedased kirjanikud, paljude laste lemmikud. Neil on olnud lugejatele midagi olulist öelda,» märgib ta.
Seda olulist püüabki ta töö käigus tabada, et see ka nuku ilmes väljenduks.
Maar tunnistab, et isiklikult on ta kohtunud ainult Valteriga. Teised nukud on valminud fotode või teleripildi-mälu järgi.
Kuidas üks 25–30 cm pikkune nukk valmib, sellest võib tegija hoogu sattudes pikalt rääkida. Kõigepealt tuleb keha – traadist karkass, täidisena paber või tekstiil. Aga see on alles algus. Kõige raskem on teha nägu.
«Kõigepealt teen plastiliinist vormi, siis hakkan voolimismaterjaliga mätsima. Nii kaua teen, kui saan inimese ilme kätte. Vahepeal sõidan Tartusse tütre juurde. Anne on skulptor ja oskab nõu anda,» jutustab Maar.
Seejärel tuleb nägu paberiga katta, anda veel viimane lihv ja siis suu-silmad peale maalida.
Palju aega võtab riiete õmblemine ja jalanõude meisterdamine. Rõivad ikka tekstiilist ja jalanõud nahast. Suur mässamine käib nööpidega, teinekord tuleb needki ise teha, sest lihtsalt nii väikseid nööpe poes ei ole. Ka iga juuksekarv tuleb paika panna. No ja veel Valteri habe või Lutsu vunts? «Kunstmaterjalid alati ei sobi. Kasutan juusteks lõnga või lina,» selgitab Maar.
Näpud sügelevad
Esimesena valmis tal Eno Raud. «Temaga nägin ikka mitu kuud vaeva. Aga Anne lohutas: ema, mis sa tahad, ka skulptorid teevad väga kaua oma töid.»
Kui Raud sai valmis, hakkasid ka teised tasapisi tulema. Viimati mässas ta pikalt Jaan Rannapi kallal.
Maar ei pea ennast kunstnikuks ja nukke ei tee ta raha pärast. Siiski leidis lastekirjanduse keskus võimaluse tema töö hüvitada, ja selle üle on tegijal hea meel.
Hetkel pole tal midagi olulist pooleli. Tunnistab, et näpud justkui juba sügelevad. «Ma niisama istuda ei taha. Niisugune meisterdamine hoiab vaimu virge,» sõnab 70-aastane nukumeister.
Võib-olla suureneb lastekirjanike nukuseltskond varsti veelgi.