Päevatoimetaja:
Liisa Ehamaa

«Olukorrast riigis»: jalgrattamatk Liibanoni oli vastutustundetu

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Liibanonist kodumaale pääsenud eestlastest jalgratturid Tallinna lennujaamas.
Liibanonist kodumaale pääsenud eestlastest jalgratturid Tallinna lennujaamas. Foto: SCANPIX

Ajakirjanik Kalle Muuli rõhutas saates «Olukorrast riigis», et Eestis tuleks rohkem rääkida sellest, et jalgrattamatk mõnda Lähis-Ida ohupiirkonda on vastutustundetu samm.

«Vastutustundest võiks rääkida selles mõttes, et mida me sellest loost õpime: et kas inimestel ikka tasub minna matkama sellistesse kohtadesse, mille kohta on juba kuude kaupa teada välisministeeriumi hoiatus selle kohta, et sinna minek ei pruugi turvaline olla,» rääkis ajakirjanik Anvar Samost Raadio 2 saates «Olukorrast riigis».

«Sellest on vähe räägitud, kas sellisesse kohta on vastutustundlik matkama minna, kui sul kodus on neljakuune laps,» lisas Samost.

«Iga eestlase kõrvus peaks Lähis-Ida tekitama sellise tunde, et kui ma sinna omal riisikol lähen, siis ma vaatan ette. See koht ise tekitab ohutunde, on pommirünnakud, on pidev konfliktioht,» loetles Samost.

«Rääkida, et Lähis-Ida ei tekitanud neis üldse mingit ohutunnet, et me läksime sinna täiesti pahaaimamatult, nii nagu üks pantvangist pääsenud rattur rääkis Postimehele antud intervjuus, et me ei tulnud selle pealegi, et seal ohtlik võiks olla, see tundub täiskasvanud kõrgaridusega inimese suust kuidagi väga imelik,» leidis Muuli.

«Minna Bekaa orgu, kui natukenegi selle paikkonna olukorda uurida, peaks olema selge, et seal ongi selle seadus, kellel parajasti püss käes on, see oli hulljulge ettevõtmine ja üle tavariskipiiride minev asi,» sõnas Muuli.

«Muidugi peaks rääkima, kas inimestel on ka mingi omavastutus ja kui nad kuhugi lähevad, kas neil on ka mõistus peas, ja kas tõesti maailmas pole turvalisemaid paiku, kus jalgrattaga sõita,» rõhutas Muuli.

«Minna lihtsalt puhkama ja meelt lahutama paikkonda, kus on terroritegevus ja kus on hiljaaegu sõda olnud ja kus pole kindlat riigivõimu, siis minu meelest pole see vastutustundlik,» ütles Muuli.

«Samas tahan ütelda, et täiesti selge on, et need inimesed tuli ära päästa ja nende eest see lunaraha maksta. See oleks sama, kui hakata arutama, et kas jääpangale sattunud inimene tuleks ära päästa, et kas see kulu helikopterile  tuleb teha – selge see, et riigi kodanikud tuleb ära päästa ka siis, kui nad on sattunud oma rumaluse tõttu mingisse halba olukorda,» rõhutas Muuli.

Tagasi üles