Valitsus pole suutnud veenvat muljet jätta, et Eesti pantvangid vabastati Liibanonis ilma lunaraha maksmata, leiab poliitanalüütik Ahto Lobjakas.
Lobjakas: lunaraha tõenäoliselt maksti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Praegu eeldame, et pantvangide vabastamiseks maksti lunaraha. Valitsus pole tahtnud või suutnud jätta muljet, et ei makstud,» sõnas Lobjakas.
Eesti pantvangide vabastamine ei pruugi tema hinnangul tähendada, et lunaraha maksti, kuid praegu võib seda spekulatsioonides eeldada, sest vastupidiseid tõendeid pole seni välja tulnud. Ta nimetas kuuldusi, mille kohaselt plaaniti eestlasi Al-Qaedale edasi anda, raskesti kommenteeritavateks.
Liibanonis oli paarkümmend aastat tagasi intensiivne pantvangide võtmise faas, kus röövitute vabastamiseks esitati nii poliitilisi nõudmisi kui ka lunarahasoove. Eesti jalgratturid olid üle pika aja esimesed, kes väidetavalt lunaraha saamiseks Liibanonis kinni võeti.
Lobjaka sõnul võetakse pantvange harva kindla kodakondsuse järgi, sest seda on röövijatel keeruline eelnevalt selgeks teha. Küll aga ei soovita ta ohupiirkondades edaspidi Eesti lippe kanda ega end eestlastena reklaamida kui ei taheta lunarahalipikut külge saada. Samas läks võimaliku lunaraha maksmisega üles ka kõikide teiste lääneriikide kodanike hind.
«On palju eeldada, et kohalikud hakkaksid nüüd näpuga järge ajama, kes on kes. See fakt üksi, et üks Euroopa Liidu ja NATO riik maksis, tähendab meelsasti üldistavate kohalike jaoks, et väljaspoolt, rikkamast riigist tulija hind läks nüüd ülesse. Meil on ka see vastutus teatavas mõttes,» selgitas Lobjakas.
Lobjaka andmeil sõltub pantvangistajatele makstav lunaraha situatsioonist, nõudmistest ja läbirääkimistest. Algselt nõutav summa ning see, millega lõpuks lepitakse, sõltuvat ühelt poolt maksjate kauplemisosavusest ja teisalt röövijate poolt tajutavast väärtusest.
«Üldiselt jutt käib ikka miljonitest eurodest, dollaritest. On lepitud vist ka alla miljoniga Somaalias. Afganistaanis võeti 2007. aastal kinni grupp lõuna-korealasi, kelle vabastamiseks maksti mijon dollarit inimese pealt, kokku siis 21 miljonit dollarit,» tõi ta näiteid makstavatest summadest.
Makstav summa sõltub sellest, mida alguses küsitakse, kui lunaraha maksti, siis olid kindlasti läbirääkimised summa üle. Selle üle kaubeldi, vastupidist eeldada oleks väga raske. Nõutav summa sõltub sellest kui väärtuslikuks pantvangivõtjad oma vange pidasid.
Poliitanalüütiku hinnangul on igal riigil «must kassa,» mis pole täiesti seaduseväline, kuid mida hallatakse kitsamas ringis ning kust rahastatakse riigisaladusega kaetud tegevusi ja kulusid.
«Väga tõenäoliselt käib asi läbi luureagentuuride ja selliste eraldiste, mis pole avalikud. Olen täiesti kindel, et selle raha üle kontroll on, aga kitsas ringis ja seda kasutatakse vastavalt vajadusele,» märkis Lobjakas, et riigieelarve kuluderidadelt neid summasid ei leia.
Lobjakale teada olevate andmete kohaselt on näiteks Itaalia ja Prantsusmaa riigid, kes oma kodanike vabastamiseks lunaraha on maksnud. Neile vastandub teravalt Iisrael, kes on korraldanud mitmeid keerulisi ja ohvriterohkeid sõjalisi operatsioone oma kodanike vabastamiseks.
Lobjakas tõi näite, et itaallased maksid Lääne-Afganistanis, piirkonnas, kus nad julgeolekut pidid tagama, kohalikele hõimudele, et rünnakuid vältida. Teisalt vabastas Iisrael 1976. aastal oma pantvangi võetud kodanikud Entebbe lennujaamast Ugandast, võideldes selleks nii Palestiina terroristide kui ka Uganda sõjaväelastega.
«Sellised operatsioonid eeldavad selle situatsiooni ja konteksti absoluutset valdamist. Kui teatakse, kus on pantvangid, kuidas neid valvatakse, millised võimalused on nende võtjatel ja nii edasi. See on muidugi äärmuslik juhtum ja eeldab väga head luureinfot,» rääkis Lobjakas.
Eesti pantvangide suhteliselt kiiret vabastamist nimetas ta oma kodanikest hooliva riigi poliitika tulemuseks. Lobjaka sõnul tasub meenutada, et ka Iisraeli jäik poliitika ja vabastusoperatsioonid pole alati edu toonud. Viie aasta eest, 2006. aasta suvel, algas Hizbollah' sõda Iisraeli vasty ning kohe konflikti algul võttis rühmitus vangi kaks sõdurit. Üks neist suri, aga teine, Gilad Shalit, on olnud viis aastat pantvangis.
«Tema heaks on läbi nende aastate toimunud väga intensiivne avalik kampaania, tema nime teavad kõik iisraellased. Teda peetakse kinni kas Liibanonis või Süürias, täpselt nagu Eesti rattureidki, ainult, et röövijate näol on tegemist poliitiliselt paremini struktureeritud rühmitusega.
See, et tegemist on üle piiri asuva naaberriigiga, sõjaliselt võimsa Israeliga, pole teda grammi võrragi aidanud,» rõhutas Lobjakas.
Tema meelest pannakse praegu paika need parameetrid, mida Eesti riik hakkab tulevikus vaatama sarnastes situatsioonides. Seetõttu oleks huvitav moment teada, mida teeb riik siis kui selline situatsioon peaks korduma.
«Kas Eesti maksaks ka siis uuesti? Kuivõrd reisihoiatuste must nimekiri, kuhu on praegu pandud 22 riiki, hakkab kunagi rolli mängima sarnastel juhtumitel. Kui keegi näiteks ühes nendest 22-st riigist pantvangi võetakse, kui palju ta siis riigi arvates on enda vastutusel seal?» tõstatas Lobjakas uusi küsimusi.