Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
/nginx/o/2011/07/21/679038t1h2dbd.jpg)
Saaremaa ooperipäevade tarbeks juba neljandat aastat järjest Kuressaare lossihoovi püstitatud ligemale 2000 istekohaga ajutine ooperimaja võõrustas teisipäeval ja kolmapäeval Ankara Riiklikku Ooperi- ja Balletiteatrit, kes esitas Mozarti Singspiel’i «Põgenemine haaremist» (Eestis aastakümnete eest käibele läinud tõlkevaste «Haaremirööv» on kasutuskõlbmatu, kuna hälbib nii originaali pealkirjast, teose sisust kui ka eesti keele reeglitest).
«Põgenemine haaremist» on Mozarti teos (1782), mida tema muusikadraamadest autori enese eluajal väidetavalt kõige enam esitati. Selle tegevus toimub ajal, kui Lähis-Idas rööviti jalgratturite asemel veel haaremikõlblikke naisi ning vangistatu vabastamiseks sõitis merede ja mägede tagant koduvabariigi välisministri asemel kohale armunäljas peigmees ise.
Ooperi dramaturgiline intriig saab süüdet kahe kultuuri piiridel toimuvast hõõrdumisest, kusjuures eksootilist Ottomani impeeriumi, kellega Mozarti kodumaa Austria teose kirjutamise ajal sisuliselt sõjas oli, on fiktsionaalse Türgi valitseja Selim paša isiku kaudu kujutatud positiivses võtmes. Selline integratsiooniooper, seega.
Originaalitruu tükk
Õhtumaades tänapäeval taasteadvustatud islamiohu foonil pakub «Põgenemine haaremist» lavastajale hulgaliselt tõlgendusvõimalusi. Tundus huvitav näha, mida kultuuridevahelisel rindejoonel asuvad türklased, kelle ooperitraditsioon on üsna noor ning peaaegu täielikult Euroopast üle võetud, selle teosega lavastuslikus plaanis on julgenud, suutnud ja soovinud peale hakata.
Yekta Kara lavastus (esietendunud 2010) oli heas mõttes originaalitruu ning otsekui sama mündi teise poolena halvas mõttes fantaasiavaene – siit puudusid nii teine plaan kui mängulisus.
Singspiel’i kohta oli see kõik kuidagi liiga värvivaene ja tõsine. Staatilist üldmuljet suurendasid aeglased tempod nii orkestrisaates (dirigent Rengim Gökmen) kui kõnedialoogides. Koreograafiast ja isikupärasest kujundusest polnud juttugi. Kasuks ei tulnud ka kinnipidamine vaatuste ajaloolisest jaotusest, kus teine vaheaeg saabub näiteks keset põgenemiskatset.
Kuna retsitatiive siin ei ole ja dialoogid on lühikesed, pole selles ooperis eriti psühholoogiat ega seega ka draamat. Vähese sündmustiku ja jabura süžeega «Põgenemine haaremist» on kerge ning pisut koomiline, ent alalavastatuna staatilisem kui mõni oratoorium.
Teisipäevasesse etendusse tõid elu teose ainuke kooripartii ning korraks kõnedialoogides saksa, türgi ja inglise keele vahele pistetud eestikeelne repliik, mis peamiselt soomlastest koosnevalt publikult õhtu energilisima aplausi välja meelitas. Ettekande kõrghetkedeks kujunesid kvartett 2. vaatuse lõpus ning esimeste armastajate duett 3. vaatuse keskel.
Tulevik on helge
Mozarti muusika peab nii instrumentaalses kui vokaalses esituses kõlama nooruslikult, värskelt, eksalteeritult ja mänguliselt. Ankara teatri solistidest oli allakirjutanu meelest ainsana selle ideaali kõrgusel sopran Görkem Ezgi Yildirim (Blonde) – aga tema partii oli ka kõige kergem.
Vajalikku välist artistlikkust tõid etendusse Cenk Biyik (Pedrillo) ja Tuncay Kurtoglu (Osmin), viimane vedas esimest vaatust sisuliselt üksinda. Esimene armastajapaar jäi nii vokaalses kui artistlikus plaanis selgelt subrettide varju. Orkestri sooritust oli raske lõpuni nautida ja hinnata, sest helivõimenduse tõttu laulsid solistid pidevalt saatest üle.
Ankara ooperiteatri lavastus ei võtnud Mozarti suurepäraselt muusikalt midagi ära, kuid ei andnud sellele kahjuks ka midagi juurde. Hoopis huvitavam olnuks selle asemel näha ning kuulda sama trupi esituses mõnd algupärast türgi muusikadraamat (Ankara ooperiteatri repertuaaris on praegu Sabahattin Kalenderi «Cem sultan» ja Okan Demirise «Yusuf ile Züleyha»). Nendin kahjutundega, et tänavuse festivali kavast puudus varasemal kolmel aastal peaaegu traditsiooniks kujundatud esmaspäevane kammerooper Kuressaare Linnateatris.
Tuleval suvel saab Saaremaa ooperipäevade ooperivalik olema rikkalikum, sest koguni kolme Dmitri Bertmani lavastusega («Boriss Godunov»,«Sevilla habemeajaja» ja «Rasputin») sõidab külla Helikoni ooperiteater Moskvast. Seekord andsid festivali kavas tooni eelkõige kontserdid – allakirjutanut vaimustas Janne Ševtšenko, Villu Veski ja Tiit Kalluste kava Kuressaare kuursaalis.
Ooperipäevad
Saaremaa ooperipäevad
Wolfgang Amadeus Mozart «Haaremirööv»
Ankara Riiklik Ooperi- ja Balletiteater
Kuressaare lossi ooperimajas
19. juulil