Kauksi Ülle, vastuhaku julgustaja

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Poeet ja laulik: Kauksi Ülle Obinitsa ateljee- galeriis lauluema Taarka portree taustal.

FOTO: Lauri Kulpsoo

Eesti vastne aasta naine paljastab paar nippi, kuidas närvilisel ja kriitilisel ajal pinnale jääda, mitte üheskoos teistega põhja vajuda.

Kauksi Ülle elab seal, kus lõpeb Eesti. Õigemini elab ta seal, kuhu hullu ilmaga, nagu sel esmaspäeval, ei ulatu ükski Eestimaa tee. Niisiis soovitas ta, et pole mingit mõtet hakata lumetormiga tema juurde Obinitsasse, Vene-Eesti piiri lähistele murdma.

Tal oli õigus. Tee jooksis hange juba enne Tartust Võrumaa põhjapiirini jõudmist.
Järgmiseks päevaks oli maru raugenud ja teed Eestimaa äärealadelegi valla. Kauksi Ülle näpistas kahe gripiviirusesse jäänud lapse kõrvalt kaks tunnikest ja kattis Obinitsa ateljee-galerii Hal’as Kunn (Roheline Konn) teise korruse töökabinetis kohvilaua. Sooja andis pliit.

Külaskäigu eesmärk oli uurida, kes on tegelikult see inimene, kelle Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon oli just valinud aasta naiseks ja sedasi kõigile teistele eeskujuks seadnud.

Millised väärtused on tema kaudu kilbile tõstetud?

Selgub, et sellised väärtused, mille kadumise korral võib Eestit tabada tõepoolest lõpp.
Vestlus toimus sinavormis, sest usutletav on intervjueerija ammune õpingukaaslane Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnast.

Kes sa enda määratluse järgi oled? Minu meelest oled nähtus – Kauksi Ülle ongi Kauksi Ülle.

See on väga terane tähelepanek. Arvan ise täpselt sedasama. Iga kord, kui läheb visiitkaardi tegemiseks, ei oska ma sinna peale oma nime midagi kirjutada.

Sul on kuus last. Miks nii palju, kui enamik ei võta ette teistki last?

Mu vanavanaemal oli 15 last ja ma ei tea, et ta oleks kunagi öelnud, et neid on palju. Ta hädaldas, et nad kõik on temast väga kaugel, kuigi neli tükki elas samas külas. Selles, et lapsi sünnib 18. eluaastast 45ndani, ei olnud külas midagi imelikku.

Kas lapsed on lihtsalt tulnud või on nende soetamine olnud teadlik valik?

Ei, programmi pole mul olnud. Aga väiksena olin selline tüdruk, kelle küljes väiksemad rippusid küll. Mulle meeldis nendega tegelda.

Kuidas suudad Obinitsas oma elu püsti hoida?

Vaata, kui inimene teeb midagi õigesti, siis jumal ei jäta teda. Kirjutan jõudumööda näidendeid ja raamatuid ja teen ajakirja.

Kes see enne on kirjatööga järje peale saanud...
Tuleb piisavalt ära elada. Luksusasju mitte muretseda.

Ega sa sente ka ei pea vast lugema?


Minu meelest õpetati ajakirjanikele, et
inimese usu ja raha kohta ei tohi küsimusi esitada. Või oled selle ära unustanud?

Nii oli 25 aastat tagasi. Aga Urmas Ott muutis selle. Mu küsimus oli ajendatud huvist aru saada, kuidas nii kauges Eestimaa nurgas nii paljude lastega hakkama saada.
See ei olegi kerge. Aga millel veel peale laste mõtet on?

Kuidas oled suutnud end laste kõrvalt nii hästi teostada?

Suuremad lapsed on alati kaasa löönud. Töötasin kaua Fenno-Ugria sihtasutuses soome-ugri hõimurahvastega, lapsed õppisid seal laule ja tantse armastama ja teiste keelte peale mitte ehmuma. Käsitööd olen alati armastanud, nüüd teevad tüdrukud seda minust palju paremini. Ka «Taarka» etenduses lõid kõik lapsed kaasa.

Kas naisel on sinu arvates võimalik end laste kõrvalt ettevõtluses ja poliitikas maksma panna?

Küsimus on selles, et Eestis ei ole mehe ja naise rollid tänapäevaselt jagatud. Naised teenivad endiselt sama tööga vähem, ja endiselt on neile kõrgemad nõudmised. Naist nähakse sõnakuuleliku alluvana. Seda, et mees on vähe kodus, teeb palju ühiskondlikult kasulikku tööd ja ületunde, peetakse aga positiivseks. Kui pere naist toetaks, nii et isa ka tegeleb lastega, jõuaks naisedki ennast teostada.

Aga poliitikasse ei saa minna aastase või kahese lapse juurest. Pean esimest paari-kolme eluaastat inimestel väga otsustavaks. Neid vigu, mis liiga vara enda juurest ära antud lapsega pärast ilmsiks tulevad, ei jõua parandada.

Sa võid küll kasvatada lapsi nii, et neist tuleks tublid inimesed, aga kui laps läheb lasteaeda, väljub ta sinu kontrolli alt.

Ei välju! Kui tal on kolmeaastasena oma kindel maailmapilt, astub ta teistele vastu. Minu lapsed on kõik astunud. Last peab kasvatama nii, et ta oleks tugev. Minu omad on kõik seisnud üksi ka klassi vastu, tüdrukud eriti. Inimene peab tegema seda, mida ta õigeks peab, mitte teistega ühtemoodi.

Selleks peavad nad tõesti hirmus tugevad olema.
Peavadki. Aga kui sa ise oled tugev, siis miks sa arvad, et laps peab nõrk olema? Laps peab sinust veel tugevam olema. Tugevust tuleb kasvatada, et oleks julgust iseseisev olla.

Nüüdisaja lastel on küll palju vabadusi, aga samas hirmus palju hingeprobleeme. Millest need?

Lastele ei sobi liiga suur vabadus. Laps vajab turvalisust.
Vanematel on lastega vähene kontakt. Lapsed vajavad seda, et vanemad jagavad neile õpetust. Näiteks maal saavad lapsed elu olemusest kohe pildi kätte: kuidas tuld teha, kust vett saab ja kust kanal muna tuleb, mis on kruvi ja mis nael.

Kas see tähendab, et maal kasvanud lastel on tervem eluhoiak kui linnalastel?

Siis, kui vanemad seda kujundavad. Vanemast oleneb, kuidas last ühiskondlikult terveks pöörata. Kuidas rahutus aktiivsuseks harjutada, näiteks. See on pikk töö. Last tuleb võtta kui austatud inimest, mitte kui miskit tülikat.

Kui vaatad last, saad pildi tema vanematest. Saan aru, et loomulikult on palju lihtsam teha kutsetööd, mille eest saad palka, veeta oma päev ilusates riietes mujal ja lapsega tegelda ainult natuke. Aga kui naised jätavad töö väikese lapsega tegemata, on tulemuseks selline maailm, kus nad paraku ise vanad olla ei taha.

Kas naiste emantsipatsioon – et naised on muutunud võimsamaks – ei ole muutnud mehi närvilisemaks ja ebakindlamaks?


Mees peab ise ka võimsam olema. Minu meelest on kõige hullem see, et leidub veel mehi, kellel on vaja minna prostituudi juurde. Kui mees on ikka nii äpardunud, et ei saa kellegagi kaubale, siis ma karistaks mehi, et nad sellised on, mitte vaeseid tüdrukuid, kes on kasvanud vägivaldses peres, ei ole saanud haridust, on õrna ja kaitsetu loomuga ja keda keegi siis ära kasutab. Selleks et meest austada, peab ta olema nii veetlev, et kellegagi ise kaubale saada.

Kust sa selliseid elulisi mõtteid ammutad?


Igapäevasest elust. Ja praktilisest suhtlemisest oma pere ja lastega.

Kui olulised olid su kujunemisele Tartu Ülikoolis ajakirjandusõpingud?

Ma ei tahtnud algul üldse edasi õppida. Pidin õmblejaks hakkama. Aga vaatasin, et klassist viis-kuus lähevad edasi õppima ja tuli ka tuhin, et lähen Tartusse. Ma ei teadnud metsas kasvanud maatüdrukuna, mida ülikoolist oodata. Valisin eriala, kus oleks lootus sisse saada.
Ma ei saanud küll akadeemilist filoloogiharidust, aga sain elulise hariduse, sain tugeva sotsiaalse põhja Peeter Vihalemma ja Marju Lauristini õpilasena, võime asjadest aru saada, suure huvi psühholoogia vastu. See on aidanud hilisemas elus palju orienteeruda.

Üks su peaeesmärke on eesti rahvapärandi alalhoidmine. Aga kes sellest nüüdisajal enam nii väga hoolib? See võib olla üllas võitlus, aga ette kaotatud võitlus.


Mina olen sellest küll võitnud. Rahvapärandi hulka kuulub ka lastega töökasvatus: et sa teed nendega koos kõiki töid, suhtled nendega, räägid töö käigus kõik ära. Rahvapärane kultuur ei ole ainult tikkimine ja kangakudumine. See on looduse eluring. Kui ütled lahti kultuuripärandist, ei ütle sa lahti ainult kirjudest kinnastest, vaid annad ka oma loovusest ja elu edasikandmise võimest suure tüki ära. Need rahvad, kes ei ole oma pärandist loobunud – näiteks juudid –, on ju edukad. Edutud ja hingelises kriisis on need rahvad, kes on oma kultuuripärandist loobunud ja asendanud selle ükskõik millega.

Kuid moodne maailm töötab ju sellisele elunägemisele vastu!
Nojah, aga sellepärast ta krahhi poole kisubki. Ma ei saa seda niisama pealt vaadata. Aga ma ei saa ka jätta oma peret hooletusse ja minna ülemaailmsele tribüünile seda seletama. Ma saan teha, et vähemalt oma lähiümbruses seda normaalsust ja edasikestvust ja rahvakultuuri viljeleda.

Miks siiski mitte tribüünile minna ja teisi ka teistmoodi mõtlema panna?

Ma ei ole nii agressiivne inimene. Soomeugrilased üldse ei ole agressiivsed. Neil, kellel on pärimuskultuur, on selline maailm, mis on täiuslik. Neil on oma kombed, oma maa, oma pere, oma kultuur, oma elamise viis ja side esivanematega. Neil ei ole seda ideed, et peaks kellegi teise maa ära võtma, kellegi teise naise veel lisaks võtma, kellegi teise asjad endale tooma. Nad oskavad ise oma asju valmistada ja hinnata.

Ses mõttes oled vist konservatiiv?

Ma arvan, et olen fundamentalist (naerab).

See vajab küll seletamist.
Kui vundament on majal see kividest osa, millel hoone püsib, siis minu fundamentalism on lihtsalt tunnetada seda osa meie põliskultuurist, mille peal rahvus seisab. Üks fundamentalismi aluseid on, et vanemate ja lapse suhe on esimesed kolm aastat äärmiselt tähtis: et lapse küsimustele vastatakse, lapse vastu ei olda vägivaldne, lapse jaoks on aega, lapsele tagatakse turvalisus, teda ei hakata ära ostma multifilmide ja magusaga.

Mis asi on see sinu etnofuturism?

Too on Heie Treieri sõnutsi ainuke filosoofia, mida eesti vaimuinimesed ei ole võtnud välismaalt ja hakanud siin järele tegema, vaid mis tekkis meil. Etno on nagu etnos, rahvas, ja futurism on tulevik – kuidas tagada rahvale tulevik, kuidas tema noored hakkavad seda kultuuri respekteerima, kuidas rahvapärandit mitte käsitleda surnud asjana, vaid elusa asjana.

On sel filosoofial jõudu ka?

Paistab, et on. Soomeugri mingite hõimurahvaste noorem ja keskealine vaimueliit toimib selle järgi. Mu noored sõbrad viivad ka seda jõudsalt edasi. Kristiina Ehin on seda tugevalt edasi arendanud. Ja soome-ugri maadest on see hakanud liikuma ida ja lääne poole.

Ent sedasi lähed sa taas suurte üleilmastumise jõudude vastu?


Ega sellepärast pea üleilmastumisega kaasa minema. Mõtle ise, kui mingi jõgi viib sind hukatusse: kas üritad vastuvoolu sõuda ja kaldale jääda või leiad, et väga tore, paneme aga edasi, organiseerime jõele veel lõbulaeva, et võtta viimast.

Sa muudkui kirjutad ja kirjutad – mis sellest kokkuvõttes ka kasu on?


Juhul kui kasu on rahaline, siis mul ei ole seda sõela seal vahel, et mingi osa mulle ka tiksuks.
Betti Alver on öelnud, et kirjutaja ei tohi mitte midagi loota. Kui hakkad lootma, et kirjutan teose ja saan selle eest Nobeli preemia, siis enamasti ei saa mitte midagi. Aga kui kirjutad midagi, mis hinges valmib ja mille kirjutamisest ei pääse, siis see võib äratada huvi.


CV Kauksi Ülle

Sündinud 23. septembril 1962.
Lõpetanud Rõuge 8-klassilise kooli, Võru I keskkooli õmblusklassi, Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna.
On avaldanud 15 raamatut, kirjutanud eri žanrides, alates luulest ja lõpetades näidenditega.
Kirjutanud näidendi «Taarka», mille alusel on valminud nii näidend kui ka film, mis valiti Hamburgi rahvusvahelise filmifestivali võistlusprogrammi.
Eesti Kostabi Seltsi ja Tartu Võru Vaimu Seltsi asutajaliige.
On olnud Võru raadio peatoimetaja ja sihtasutuse Fenno-Ugria Tartu keskuse sekretär.
Kuue lapse ema, elukaaslane Evar Riitsaar.

    Tagasi üles