Eesti seiklusturismi edendaja tegi läbimurde Norras

Kaunis loodus annab tiivad: Eesti giid Siim Sildnik mõõdab süstaga laineid 22 km pikkuses Kvernesfjordis. Foto: Mart Reimann, Siim Sildnik

Eesti seiklusturismi edendaja tegi hulljulge sammu, mis on võrreldav liiva müümisega beduiinidele või jää müümisega eskimotele.

Ühel hetkel tundus Mart Reimannile, et Eesti hakkab kitsaks jääma. Varakevadise suurvee aegu oli ta teinud parvematku jõgedel, hiliskevadel käinud süstaga kopraid vaatlemas, suved veetnud meresüstaga Eesti väikesaartele rännates, sügiseti ja talviti mütanud räätsadega rabades.

Ta oli sõitnud nelja kaaslasega meresüstal koguni Hiiumaalt Rootsi – ühtejutti 36 ja pool tundi. Mis oleks, kui omanimelise retkefirma kogenud meeskonnaga, kellele väikse Eesti marsruudid muutunud rutiiniks, piiri taha tegutsema minna, mõtles ta.

Aga kuhu?

Selleks, et Reimann (35) on läbinisti seiklejahingega, pole vaja isegi teada, et ta on matkanud jalgsi ja rattal, suuskadel, kanuu ja süstaga nii Aasias kui Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Pole vaja teada sedagi, et tal on Ameerikast kolledžidiplom sellisel moodsalt mehisel alal nagu seiklussport, ja et ta on Tallinna Ülikooli rekreatsiooniteaduste osakonna juhataja.

Piisab vaid lühipilgust talle: vähemalt 190 cm pikk, tugev kehaehitus, heledad õlgadeni lainelised juuksed, klassikaliselt jõulised näojooned, millel võib märgata jälgi vee, tuule ja päikse pikaldasest mõjust. Lühidalt: nagu pesueht viiking.

Selline mees peaks ainuüksi oma kuju ja auraga end maksma panema.

Aga kus?

Mõnda aega, nagu paljudel eestlastel kombeks, vaatas Reimann ida poole: Venemaa on ju lõputute võimaluste maa, kuhu pereettevõttena rajatud, seiklusturismi pakkuvat Reimann Retki laiendada. Aga siis saabus saatuslik pronksöö. Terve mõistus ütles, et enam pole Venemaale niipea asja.

Seejärel viisid mõtted riiki, mis olnud Eestile palju sõbralikum – Gruusiasse. Reimann oli käinud seal ettevõtjaid koolitamas. Lõpuks ütles terve mõistus, et siiski liiga kauge ja ka keeruline kant.
Kuni saabus äratundmine, et õige koht on hoopis Norra.

Norra?! Maa, mille elanikud on sündinud loodusesse, matkavarustus seljas? See tundub ju sama hull idee kui müüa beduiinidele liiva või eskimotele jääd, kas pole nii?
Ei ole nii.

Oskuste allakäik

Moodne aeg ja kasvav heaolu on Norraski teinud oma korrektiivid. Neid, kes hoiavad elus üleilmset legendi, et norrakad on vabaõhurahvas, jääb järjest vähemaks. Lastetuba, kust igal nädalavahetusel loodusesse rännati, muutub jõukuse ja mugavuse suurenedes üha tubasemaks.

Norrakate oskused omal käel väljas hakkama saada on kahanenud. Nüüd on vaja, et keegi oskaks neid juhendada – kas või 20 korda poole tunni jooksul, kuidas aeru õigesti käes hoida. Just see avabki Reimanni-sugustele, kel jagub entusiasmi ja kannatust kasinate teadmistega algajaile asju nullist peale lahti seletada, sealmail šansid läbilöögiks.

Norralastest endist, nagu selgus, pole sedasorti töödeks-tegemisteks sageli asja. Ühe sealse väikefirma pidaja ütles Reimannile otse, et ta kaasmaalaste vilumused on alla käinud, viitsimine samuti, aga raha tahavad nad ometi palju.

Nagu alatihti juhtub, leidis Reimann koha, kus Norras kanda kinnitada, juhuste ahelana. Riigi lääneosas Averøy saarel oli kunstnikuhingega raamatupidaja ostnud vana kalatöötlushoone ning ehitanud selle majutusasutuseks. Seejärel palkas ta rekreatsioonikorraldajaks ühe eestlase, kes omakorda tutvustas teda Reimannile, kes, muide, on Eesti Ökoturismi Ühenduse liige.

Reimann rääkis, mida tema nägemuses turistidele pakkuda võiks – süstamatkadest ja sukeldumisest rattamatkadeni –, et vastne majutusasutuse pidaja saaks lõigata kasu nii fjordide, saarestiku kui ka avaookeani lähedusest. Kui Norra ökoturismi ühenduse esindajad kuulsid, et algaja majutaja on Reimannil hõlmast kinni saanud, ütlesid nad kohe, et ärgu ta sellest enam lahti lasku.

Potentsiaalne pätt

Paraku ilmnes, et oma väikefirma loomise plaanidest nende elluviimiseni, eriti kui tegu välismaalasega, on Norras pikk-pikk tee. Seaduste rägastik on niivõrd tihe, et selles ei ürita keegi orienteerudagi. Paragrahvidest läbinärimiseks palgatakse enamasti eraldi firma.

Poolepäevase konsultatsiooni eest küsivad nood endises vääringus ligi 50 000 Eesti krooni. Liiati hoiatasid Norra tuttavad Reimanni, et Baltikumist tulijad võtab sealne maksuamet eriti suure luubi alla. «Mida norrakas võib endale lubada, seda eestlane endale Norras lubada ei saa,» kõlas manitsus.

Tõsi, ega pärast kevadist uudist, et kolm neljandikku kuritegudest panevad Norras toime baltlased – olgem siin täpsed: enamasti ikka leedukad –, asjaajamine kergemaks ole läinud. «See teema tuleb alati varem või hiljem jutuks,» nendib Reimann. Nii pidi temagi tõdema, et vanem mees, kellelt ta oma ettevõtmise tarvis haagissuvilat soovis osta, vaatas teda varjamatu skepsisega kui potentsiaalset pätti.

Kõigist takistustest hoolimata on Reimann, Tartu Ülikooli inimgeograafia doktorant, oma seiklusturismi tütarfirma maailma ühe seiklushimulisema rahva kodutanumal käima lükanud. Ja veel paigas, mida National Geographic on oma reitingus hinnanud Euroopa parimaks-kaunimaks sihtpunktiks.

Ehkki maksuseadused nõuavad veel läbipuremist – «Mis asja, ise uuridki seadusi või?» on norrakad imestanud –, on Reimann täheldanud, et nii mitmedki kohalikud vaatavad tema ilmumisele juba soodsama pilguga.

«Kurat, teie, eestlased, viitsite ju tööd teha,» on ta kuulnud öeldavat. Kui ta meeskond viib turiste süstaga merele, sukelduma või rattaga seiklema, tähendab see kohalikele majutusasutustele, et nende toad on senisest sagedamini hõivatud.

Ühe kohaliku heasoovija soovituse on Reimann igatahes raudselt kõrva taha pannud: «Ära sa midagi odavalt müü, siin on rahval raha küll.»