Psühholoog: Drambjan oli heidik, kel polnud sõpru, peret ega kolleege

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tõnu Ots

FOTO: Pm

Karen Drambjan oli elus pettunud umbkeelne jurist, kes kaotas kõik: alates perekonnast ja lõpetades koduga. Ja mida pettunumaks ta muutus, seda radikaalsema vormi omandasid tema vaated.

Eesti vene kogukond ja ka paljud erakonnakaaslased tõrjusid Drambjani endast eemale. Psühholoog Tõnu Ots tunnistab, et sarnaseid kibestunuid leidub Eestis järjest enam ja pettumus ei jookse kaugeltki rahvusi pidi.

Neid inimesi ei ole võimalik ka ühiskonnast isoleerida, sest sageli on nad psühhiaatrilises mõttes terved. Enamasti ei kipu nad ka ise hingetohtrite poole pöörduma, et leida oma väljapääsmatule seisundile mingeid mõistlikke väljundeid.

Ots ütleb, et järjest sagedamini saab kibestunutele diagnoosi panna alles siis, kui nad on oma teo juba ellu viinud – tegu ise põhjustabki diagnoosi.

Drambjanil oli ambitsioon saada suureks tegijaks poliitikas, aga selle asemel lõpetas ta viimati juba kehvakese häältesaagiga üksikkandidaadina. «Luuseri sündroom on tõepoolest olemas,» tunnistab Ots. «Sellisel vastu seina surutud inimesel ei pruugi tema enda arvates jääda üle muud kui enesetapp, aga ta ei suuda ega julge ennast tappa. Selle asemel otsib ta kohta, kus surma saada.»

Drambjan muundas konflikti iseendaga pigem konfliktiks enda ja ühiskonna vahel.

«Siis püüdis ta vabastada ühiskonda endast ja ka ennast ühiskonnast,» selgitab psühholoog. Ots räägib, kuidas ta ise jäneselt peksa sai. «Ajasin jänese garaaži nurka ja tahtsin ta kinni võtta, aga järsku hüppas ta mulle kahe tagumise jalaga näkku, nii et sinikad olid silmade all,» lausub psühholoog. «See on näide, kuidas ründab nurka aetud olevus.»

Otsa sõnul annab inimesele enesekindluse näiteks perekond. Nii ei ole tema sõnul USA sõjaväes võimalik töötada eriti vastutusrikastel ametikohtadel, kui pole peret.

«Siis on midagi, mille nimel elada ja vastutada,» selgitab psühholoog. «Kaitseministeeriumi tulistajal polnud peret, sõpru ega kolleege. Ta oli heidik.»

Pikka aega kardeti lääneriikides islamiterrorismi, aga viimaste aastate koolitulistamiste ja äsjase Norras toime pandud massimõrva taustal selgub, et Euroopas on tekkinud oma siseterroristid.

«Kardan, et Eestiski on praegu palju selliseid inimesi, kes on valmis plahvatama,» tunnistab Ots ja hoiatab, et ühiskonna allasurutum osa võib ühel hetkel oodata päästikut, millele vajutamine sarnaneb äsja Suur­britannia tänavatel nähtuga.

«Ma puutun oma töö tõttu kokku põhiliselt selle osaga inimestest, kes ei ole oma eluga rahul,» räägib Ots. «Ma näen inimestes lootusetust. Me arutame siin Eestis selle üle, kas lubada eutanaasiat, aga ma näen järjest sagedamini inimesi, kellel pole tõepoolest mitte mingisugust väljapääsu mitte millestki.»

Ja kui selles inimeses on ka vahkviha, võib ta ühiskonnale ohuks muutuda. «Ta võib hakata mõtlema, et enne kui siit ise läheb, võtab veel kellegi kaasa.»

Sageli on sellised inimesed Otsa sõnul vanemaealised, ka Drambjan on sündinud 1954. aastal.
«Neil ei ole tööd, võlad on kaelas, nad on elule jalgu jäänud. Me võime ju väita, et see on turumajanduse normaalne ilming, kui keegi kannatab,» lisab psühholoog.

«Aga lootusetust on liiga palju ja suitsiidimõtteid tunduvalt rohkem, kui avalikkus seda tegelikult näeb. Elu toob minuni inimesi, kes võivad ennast tappa ükskõik millal, ükskõik kus ja ükskõik kuidas.»

Üks nime avalikustamisest keeldunud psühhiaater ütles eile Postimehele, et maailmas oleks vähem massimõrtsukaid, kui meedia neist ei kirjutaks. Samas pole ainsatki retsepti, kuidas tsenseerida globaalset meediat, ilma et see tooks endaga ajakirjandusvabaduse kao ja inimeste infovajaduse piiramise.

Tagasi üles