1991. aasta augustiputši järel asus Eesti prokuratuur uurima, mida tegi kohaliku NLKP juhtkond riigipöördekatse ajal, ent ei leidnud kuritegu. Kedagi ei karistatud ka kompartei vara kaotsimineku eest, kuigi vara pidanuks kuuluma Eesti riigile.
Ühel parteitiival õnnestus osa EKP varast ärastada
17. august 2011, 09:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Putši ajaks olid kommunistid Eestis ammugi lõhenenud – korraga tegutses kaks Eestimaa Kommunistlikku Parteid, millest üks oli n-ö iseseisev EKP, mida juhtis Enn-Arno Sillari, ning teine Nõukogude Liidu Kommunistliku Parteiga ühte jalga astuv osa ehk sisuliselt NLKP piirkondlik organisatsioon Eestis.
Viimase, ka Ööparteiks hüütud ühenduse eesotsas seisis Lembit Annus.
Eesti prokuratuur uuris Annuse partei tegevust riigipöördekatse ajal ligi üheksa kuud, aga lõpuks leidis, et kuritegu pole toime pandud.
«Eeluurimise käigus leiti EKP I sekretäri Lembit Annuse kabinetist trükitud töövariant EKP keskkomitee sekretariaadi avaldusest, milles kaudselt toetatakse erakorralise komitee tegevust. Lembit Annus ei oska seletada taolise avalduse sattumist tema töökabinetti,» seisab 28. mail 1992 koostatud kriminaalasja lõpetamise määruses.
EKP keskkomitee töötajad seletasid ülekuulamisel, et sellist avaldust arutati keskkomitee istungil, kuid vastu seda ei võetud. Seda, et NLKP kohaliku organisatsiooni poolt oleks avaldatud toetust Moskvas võimu haaranud Gennadi Janajevi ja Vladimir Krjutškovi putšistidele, ei õnnestunudki lõpuks tõendada.
«Ei ole tuvastatud, et oleks astutud ühtegi reaalset sammu erakorralise komitee tegevuse toetuseks,» märkis prokuratuuri lõpetamisdokument. Sama hinnang anti ka eraldi siinse NLKP platvormil asunud kommunistliku partei juhtide kohta.
«Otsesed tõendid puuduvad»
Üllatavam tulemus oli, et NLKP-lased jäid prokuratuuri hinnangul õigeks ka partei varade laialitassimises, kuigi need oleks pidanud üle andma Eesti Vabariigile. Prokuratuur leidis, et varade ülevõtmisel oli palju segadust ja korralagedust, aga riisumist ei läinud korda tõendada.
Kommunistidel õnnestus hävitada vara kohta käinud dokumentatsioon, mistõttu ei teadnud enam keegi täpselt, mida kompartei üldse omas. Uurimine tuli sulgeda, kuna «vastavat dokumentatsiooni taastada ei ole võimalik, otsesed tõendid parteivarade riisumise kohta puuduvad ja täiendavaid tõendeid koguda ei ole võimalik».
Mis siis tegelikult juhtus? Dokumentide põhjal selgub, et Eesti valitsus sai küll kätte suuremad ja üldteada varad, nagu hooned. Väiksemad asjad, nagu kontoritehnika ja mõnel puhul ka raha, lihtsalt haihtusid.
Ometi oli ülemnõukogu ja valitsus 1991. aasta augustiputši järel küllalt kiirelt otsustanud, et NLKP platvormil asunud kompartei ja komsomol tuleb likvideerida ning nende vara läheb riigile.
Juba 22. augustil, kui putši lõppvaatusest oli möödas alles mõni tund, andis Eesti valitsus korralduse lõpetada Eestis registreerimata NLKP kohalik tegevus ja teha prokuratuurile ettepanek asuda uurima selle varasemat ebaseaduslikku tegevust.
Kolm päeva hiljem, 25. augustil andis valitsus korralduse võtta NLKP Eestis asuvad varad kontrolli alla ja külmutada selle pangaarved. Parteitöötajaile lubati siiski maksta välja kompensatsiooni «sunnitud äraoleku eest».
27. augustil 1991 kuulutas ülemnõukogu NLKP ja komsomoli varad Eestis Eesti Vabariigi omandiks, samuti tühistati NLKP siin sõlmitud lepingud. Parteiarhiivid pidid minema Eesti valitsuse kätte.
28. augustil arutas valitsus veel konkreetsemalt mitmete varade ülevõttu. Tallinna linnavalitsus sai näiteks ülesandeks võtta üle komsomoli järglasorganisatsiooni Sojuz Molodjoži käes olnud maja Kentmanni 20 – praegu asub seal USA saatkond Tallinnas.
Riigikantselei pidi üle võtma Lembitu 3 asunud EKP keskkomitee hotelli – see maja on viimase ajani kuulunud välisministeeriumile, praegu aga käib selle üleandmine Riigi Kinnisvara ASile.
Telefonid ja vaibad tassiti ära
Muud NLKP ja komsomoli varad pidid üle võtma maa- ja linnavalitsused, milleks tuli moodustada vastavad komisjonid.
Kõige rohkem tassiti vara ära ilmselt Kohtla-Järvel. Kui EKP kohaliku linnakomitee kraami hakati üle võtma, siis selgus, et kommunistide ruumidesse olid jäänud alles vaid toolid, lauad, kapid ja metallseifid, mis maksid umbes 26 000 rubla.
«Ülejäänud vara – kirjutusmasinad, arvutid, paljundusaparaadid, televiisorid, telefonid, vaibad jt esemed – on teadmata isikud ära viinud,» sedastas riigikontrolör Hindrek Meri 1991. aasta novembris valitsusele esitatud õiend.
Kadunud aparaatide kahju hinnati umbes 400 000 rublale.
EKP Kohtla-Järve komitee majandusjuhataja võttis lisaks pangast juba putšijärgselt välja 114 000 rubla, mida aga linnavalitsus tagasi ei nõudnud.
EKP Narva linnakomitees oli väiksem vara samamoodi laokil – kadunuks jäi neli kirjutusmasinat, kolm kassettmakki ja muud üle 32 000 rubla eest. Sillamäel oli kadunud vara hoopis vähem.
Tallinna EKP Kalinini rajoonikomiteest haihtus õhku paljundusmasin, osa vara oli odavalt ära müüdud, näiteks rajoonikomitee teine sekretär sai 350 rublaga teleri Horisont. NLKP noorteorganisatsiooni komsomoli keskkomiteest kadus samuti raadioid, televiisoreid, kirjutusmasinaid ja muud seesugust.
Riigikontrolli peakontrolöri asetäitja Enn Maido pahandas 1992. aasta suvel Äripäevas, et kommunistide vara jäi kadunuks ja süüdlasi ei ole karistatud. «Suurte summade eest kõrvaldatud seadmeid läheb riigil väga vaja.»