Andrus Saar: esimese ja teise asemel on nüüd Eestisid mitu

FOTO: Lennart Rikk

Kümne aasta eest ühiskonnateadlaste appikarjele esimesest ja teisest Eestist alla kirjutanud sotsioloog Andrus Saar leiab taasiseseisvumispäeva-intervjuus Postimees.ee’le, et praegu meie ühiskonnast enam taolist lihtsat vastandust ei leia.

Kui kümneaastasele taasiseseisvunud riigile heitsite ühena mitmest sotsiaalteadlasest ette jagunemist esimeseks ja teiseks Eestiks, siis kuidas kirjeldada meie ühiskonda praegu? Kas toonast pöördumist koostama ajendanud tendentsid on säilinud praegugi või kadunud?

Ühiskond on selle ajaga muutunud mitmetahulisemaks. Tänases kontekstis ei saa enam rääkida esimesest ja teisest Eestist, sest kumbki neist koosneb omakorda uutest kihtidest, kusjuures selget piiri kahe Eesti vahel on täna küllaltki raske määratleda.

Vahepeal Eestit tabanud majanduskriis, välisilmas avanenud tööturg ning teatud seadusandlikud sammud laste, perede ning töötute kaitseks on olukorda muutnud.

Vastamaks küsimusele, kas läkitust koostama ajendanud tendentsid on säilinud, tuleks leida vastus küsimustele, kellel on Eestimaal hea elada ja kellel on Eestimaal halb elada.

Tänapäeval võiks küsimust formuleerida isegi teistmoodi: kas sa tunned ennast riigi poolt tõrjutuna või mitte. Tõrjutus võib olla materiaalne, psühholoogiline (kas tunned, et riik ja ühiskond sind ning sinu oskusi, annet vajab või mitte). Tõrjutus võib tekkida samuti sotsiaalse kapitali nõrkusest.

Tõrjutus tuleneb sellestki, kuidas inimene tunnetab end suhetes riigiga olevat: kas ta adub end riigi jaoks olevat ainult objekt (kes on vajalik, sest tasub sotsiaal-, tulu-, töötuskindlustus-, aktsiisi- ning kõiksuguseid muid makse). Või tunnetab inimene end subjektina, kelle arvamust ühiskond ja riik soovivad kuulda ja arvestada.

Hoolimata juttudest kodanikuühiskonna aktiivsusest suureneb inimeste arv, keda ei huvita enam poliitika. Aset leiab kapseldumine.

Sellega paralleelselt on viimase kahekümne aasta jooksul väga tugevalt kasvanud inimeste arv, kes soovivad, et nende arvamust kuulda võetaks, et neid kaasataks otsuste tegemisse.

Riigis süveneb lõhe nende vahel, kes saavad otsustusprotsessis osaleda ning kellel see puudub.

Neid gruppe, kus inimesed saavad kibedustundega öelda, et mis me nendest üldse räägime, on kasvamas. Ühiskond muutub oma struktuurilt ja võimalustelt järjest keerukamaks. Lihtsate vastanduste aeg on möödas.

Mis on suurim väljakutse, mis on Eestil nende 20 aastaga lahendamata jäänud? Mis on aga meie taasiseseisvumisjärgse aja suurim saavutus?

Sotsiaalne sidusus ei ole piisavalt välja arenenud. Sotsiaalne sidusus sünnitab meie-tunde kõigi inimeste jaoks, kes Eestimaal elavad.

Mida tugevam on see tunne, seda väiksemaks jääks võõrandumine ning väljaränne Eestist.

Massiivne väljaränne toob Eestile kaasa päris tõsiseid tagajärgi: demograafilised probleemid, majanduslikud ja sotsiaalsed ning kultuurilised, sest eestikeelse kultuuri loojate ja tarbijate hulk väheneb.

Sotsiaalse sidususe nõrkus teeb Eestimaal elavad inimesed passiivsemaks. Nendele saab võim üha ülbemalt pähe istuda, sest inimesed ei tunneta kaaskodanike toetust.

Sõltumata sellest, kas tegu on Eestimaa kodanikega või kodakondsuse suhtes teistmoodi end määratlenud inimestega, väga palju jääb puudu kodanikuaktiivsusest oma huvide kaitsmise nimel.

Kapitaliühiskonda on sisse kirjutatud vastuolu erinevate huvide vahel, mida reguleeritakse läbirääkimiste teel jõudmaks konsensusliku otsuseni.

Vastasel juhul aga võetakse kasutusele teised aktiivsed oma huvide kaitsmise vahendid.

Konsensuslikkust on meie poliitikates kahjuks vähevõitu ning teised oma huvide kaitsmise vormid puuduvad praktiliselt üleüldse. See aga viitab selgelt kodanikuühiskonna nõrkusele. Inimvara potentsiaal jääb kasutamata.

Inimvara käsitletakse tihtipeale kui riigi võimalust selle kasutamiseks oma huvide realiseerimisel. Riigi ülesanne on pigem inimvarale võimaluste loomine selle vara kasutamiseks. Kui tingimused on loodud, siis suureneb ka ühiskonna sidusus ning seeläbi saavad kasu nii ühiskond kui ka riik.

Paraku ei ole me veel jõudnud eesmärgiseadmiseni, mida teha, et iga Eesti elanik tunneks end riigis mugavalt, et ta on oodatud ühiskonnaliige.

Majanduslikud eesmärgid saavad olla ainult vahendiks põhieesmärgi eluviimisel, mitte aga eesmärgiks omaette.

Mida me teeme, kui peaksime ühel päeval jõudma Euroopa viie rikkama riigi hulka samal ajal, kui ühiskond on sisemiselt ussitanud, inimvarast on järele jäänud vaid vara?

Liialt vähe esineb Eesti riik rahvusvahelisel areenil kui riik, kellel on omad huvid. Kordub sama muster mis elanike puhul.

Kui üritada lühidalt analüüsida, siis milline on olnud Eesti ühiskonna areng nende 20 aasta jooksul - eelkõige lihtsa inimese seisukohalt?

Sellist nähtust nagu lihtne inimene ei eksisteeri. Kui selline inimene eksisteeriks, siis piisaks vaid ühe inimese küsitlemisest, et teada saada, mida Eestimaal elavad elust arvavad.

Inimesed elavad oma tavapärast elu, kuid sotsioloogid püüavad neid üldistamise eesmärgil jaotada teatud gruppidesse. Näiteks Eesti kodakondsust omavad inimesed, need, kellel on mingi muu kodakondsus või need, kes pole oma kodakondsust määratlenud.

Mõned inimesed elavad üksikuna ja saavad kõrget palka, teised aga peavad sellesama palga eest ära toitma paljusid suid ning tihtipeale viimastel on palganumber keskmine või veelgi madalam. Seetõttu oma vastuses lähtuksin neist nähtustest, mis on viimase 20 aasta jooksul puudutanud praktiliselt kõiki Eestimaa inimesi.

Arvan, et eranditult kõik inimesed on olnud avatuse tunnistajaks. Suuremale osale elanikele on riigipiirid avanenud kas reisimiseks, puhkamiseks, tööl käimiseks või õppima minekul. Maailm on muutunud praktiliselt kõigi jaoks avaramaks.

Avatus väljendub ka sõnavabaduses.

Avatus on kaasa toonud suuremad võimalused. Valikuvõimalused on meeletult kasvanud. Selles orienteerumine kujutab endast lausa igapäevaselt tihtipeale suurt peavalu.

Paraku on võimaluste struktuur ebaühtlane. Näiteks suurematel ettevõtetel on paremad šansid hankida toetusrahasid kui väiksematel. Tallinnas elavatel inimestel on märksa suuremad võimalused kui maal elavatel inimestel.

Loomulikult ka neil, kes sissetulek suurem, ka võimalused suuremad, näiteks kas või parema hariduse saamisel, enese mitmekülgsel arendamisel jms.

Eranditult kõiki inimesi on puudutanud arusaam, et eelkõige inimene ise on vastutav oma elu(käigu) eest.

Isiklik initsiatiiv on peamiseks käimalükkavaks mootoriks. Ainuüksi lühiajaline rahulolutunne enesega võib inimese kiiresti rentslisse lükata. Pidevalt peab uuenema, uusi ideid genereerima, olema valmis uuteks väljakutseteks.

Maailm muutub pidevalt. See toob ühelt poolt kaasa uusi võimalusi, kuid samas toodab ka ebakindlust. Püsivate väärtuste kaalukus on drastiliselt vähenenud, kõik muutub kibekiiresti ning ringist ei tohi maha jääda.

Muljetavaldavalt suur osa inimesi on ennast müünud võlaorjusesse. Tavalisest orjusest eristab seda asjaolu, et sa pead vastutama ja sa oled ise oma käega määratlenud orjaks olemise pikkuse.

Osa inimesi aga ei suuda lõpuni orjakohuseid täita ning nad kaotavad kogu andami, mida nad aastate jooksul on maksnud.

Kuid samas, tänu sellele orjusele elavad paljud Eestimaa inimesed paremates elutingimustes kui kunagi varem ning sõidetakse enneolematult heade autodega.

Viimase 20 aasta jooksul pole ilmselt ühtki Eestimaa inimesest, kes ise või nende sugulane, tuttavatest rääkimata, poleks olnud töötu.

Eestimaa inimene on esmakordselt viimase 20 aasta jooksul hakanud reaalselt tunnetama, mida tähendab globaliseerunud maailm. Köhatus maailma kauges nurgas võib meidki nakatada.

Inimesed tunnetavad varasemast paremini, mida tähendab rikaste naabrite olemasolu. See tähendab nii tööd kui ka Eestimaal kasvavaid hindu.

Lisaks avatusele on inimesed selgemalt hakanud tunnetama, et riik on nagu moolok, mida ei saa muuta. Kui nõukogude ajal inimesed olid võimust täielikult võõrandunud ning see seis ei läinud peaaegu kellelegi korda, sest tegu oli võõrvõimuga, siis nüüd on tekkinud uut tüüpi võõrandumine võimust. See on võõrandumine oma võimust.

Välismaailma muutused ja majanduslikud ümberkorraldused Eestis mõjustasid ka inimestevahelisi suhteid. Need on harvemad ning autostunud. Inimestel on vaba aega vähemaks jäänud.

Üks olmeline tähelepanek. Vanasti käisid lapsed tihti poes oma perele toitu ostmas. Vanematel oli lapsele lihtne oma soove öelda: too üks peenleib, 2 liitrit piima ja kilo suhkrut, 200 grammi Doktori vorsti. Laps sai selle ülesandega kenasti hakkama. Tänapäeval me aga ei näe lapsi supermarketis perele süüa ostmas. Kui üldse nad midagi ostavad, siis endale maiustusi.

Kuidas olete isiklikult Eesti 20 vabadusaastaga rahule jäänud?

Minul on läinud väga hästi. Olen kogu aeg tegelenud ühe ja sama asjaga: uurinud avalikku arvamust. Alustades 16. novembrist 1988. aastal, mil deklareeriti Eesti seaduste ülimuslikkust Nõukogude Liidu seaduste ees, ning jätkuna Eesti Vabariigi taassünnini hetkeni ja sealt edasi tänase päevani ei jäänud uurimine kordagi pooleli.

Ka ajal, kui tanketid piirasid teletorni, korraldasime küsitluse, kuidas inimesed suhtusid Eesti taasiseseisvumisse.

Olen õnnelik, et meie firma oli esimene Ida-Euroopas, kellega BBC alustas uurimiskoostööd.

Juba Vene ajal tegime väga tihedat koostööd Vaba Euroopaga ja Ameerika Häälega. Juba

1990. aastal alustasime koostööd Euroopa Komisjoniga ning sellest ajast alates ei ole möödunud ühtki aastat, mil me poleks neile uurimistööd teinud.

Esimese riigina Kesk- ja Ida-Euroopa regioonis kuulus Saar Poll töötajatele au korraldada Maailma Avaliku Arvamuse Uurijate Assotsiatsiooni konverents Tallinnas.

Ma olen väga rahul sellega, et kogu Eesti taasiseseisvumisaja ei ole mul olnud ülemusi ja ma ei ole kuulunud ühtegi organisatsiooni (siiski, paariks aastaks asutasin jalgratturite miniorganisatsiooni, et saaks ka profivõistlustel osaleda) ega teinud ühegi organisatsiooniga sõltuvust tekitavat koostööd.

Kõik see kokku on andnud nii sisemise vaimse kui materiaalse vabaduse. Taolist väljaütlemise vabadust ei kammitse produtsentide ja (pea)toimetajate meelsus. Pigem tekitab see peavalu viimastele.

Taasiseseisvunud Eesti 20 vabaduseaastat lõid tingimused, et olen saanud ennast realiseerida just seal, kus soovisin. Kui midagi jäi kripeldama, midagi tegemata, siis selles saan süüdistada valdavalt vaid iseennast.

Postimees.ee küsib täna ja lähipäevil erinevate valdkondade asjatundjatelt, millise pilguga vaatavad nad tagasi 20 taasiseseisvumisjärgsele aastale.

Tagasi üles