iDeal kampaania

Dalai-laama: selgitan seesmiste väärtuste tähtsust ilmalikul teel
Usujuht leiab, et religioon ei saa iialgi universaalseks!

Tema Pühadus dalai-laama andis intervjuu Elo Mõttus-Leppikule Kanal 2st.

FOTO: Jarek Jõepera

Tiibeti vaimne juht dalai-laama rääkis Kanal 2’le antud intervjuus, et kuna religioon ei saa iialgi universaalseks, püüab ta inimesi ilmalikul teel sisemistest väärtustest huvituma panna ja leida selleks kõigile vastuvõetavat lähenemist.

Tere tulemast, Teie Pühadus. Meil on väga hea meel teid jälle Eestis näha. Kõik on teadlikud Tiibeti väga keerulisest olukorrast – Hiina seisukohad on paindumatud ja lääneriikide toetus on piiratud. Mis annab teile selles olukorras lootust Tiibeti missiooni jätkamiseks?

60 aastat on okupatsioonist möödas. 60 aasta jooksul oleme me näinud Hiinas nelja ajastut – Mao ajastu, Deng Xiaopingi ajastu, Jiang Zemini ajastu ja seejärel Hu Jintao ajastu. Need neli ajastut on olnud väga erinevad.

Esimees Mao ajastul oli rõhk puhtal kujul ideoloogial. Deng Xiaoping enam ideoloogiast ei hoolinud, tema tahtis majandust arendada ja rohkem raha kokku ajada. Deng Xiaopingi valitsusajal muutusid Hiina kommunistid kapitalistlikeks kommunistideks. See oli suur muutus! Seejärel, Jiang Zemini ajastul, tärkas Hiinas uus keskklass, tekkisid rantjeed – miljonärid ja isegi miljardärid. Selline olukord tekitab paratamatult lõhe rikaste ja vaeste vahele.

Hu Jintao on püüdnud luua harmoonilisema ühiskonna, aga minu arvates on see eesmärk 10 aasta pärast läbi kukkunud. Ma usun, et 10 aastaga kukuvad Hu Jintao jõupingutused läbi, sest kuigi ta on õigel teel ja ma toetan tema eesmärke täielikult, eelistab ta kasutada jõudu. Hiina kulutused sisejulgeolekule on suuremad kaitse-eelarvest. See on vale.

Seega ütleb kaine mõistus meile, et järgmise 5-10 aastaga peab see paratamatult muutuma, seda Hiina enda huvides. Hiina Rahvavabariigist on saanud väga võimas riik, aga selleks, et meie planeedil konstruktiivselt ja tõhusalt valitseda, on esmatähtis pälvida ülejäänud maailma austus ja usaldus. Seega peavad Hiina juhid mõtlema mitte ainult enda huvidele, vaid ülemaailmsetele huvidele. Selleks, et inimene saaks elada harmooniliselt ja leida sõpru, tuleb tugineda usaldusele, mitte hirmule.

Usaldusliku õhkkonna loomiseks peab olema läbipaistvust, infovabadust. See on peamine tegur. Nagu ka sõltumatu kohtusüsteem. Ma olen täiesti veendunud, et asjad muutuvad, see on ainult aja küsimus. Võib kuluda 5, 10 või 15 aastat, aga põhimõtteliselt olen ma optimistlik.

Maailm on seega teel sisemise rahu ja kaastundlikkuse poole, mitte sõdade ja kannatuste poole?

Rahu tõepoolest. Eelmise, 20. sajandi lõpuosas oli suhtumine sõdadesse avalikul tasandil selline, et inimestel tekkis tüdimus. Inimesed on tõeliselt tüdinud vägivallast ja sõdadest. Ma usun, et kõikjal suureneb soov rahu saavutada.

Kosovo sõda tekitas inimestes suurt tülgastust. Iraagi kriisi järel olid paljud ameeriklased ja ka paljud teised rahvad sõjategevuse vastu. Ja enne Iraagi kriisi puhkemist olid miljonid inimesed Austraaliast Ameerikani avalikult sõja alustamise vastu. Ma usun, et soov rahu saavutada on väga-väga tugev.

Aga teine küsimus kaastundlikkusest – selles osas on vaja rohkem vaeva näha! Inimesed arvavad ikka veel, et raha on olulisem ja ka võim on olulisem kui kaastundlikkus.

Viimased 4000-5000 aastat on inimkond meie planeedil pühendanud oma lootused palvetamisse, pöördunud palvetes Jumala või Buddha või kelle iganes poole niipea, kui on tekkinud probleeme. Aga viimased 300 aastat on teadus ja tehnika arenenud. Paljud asjad, mida me soovisime, näiteks tervis ja haiguste piiramine, on saavutatud tehnika ja teaduse abil. Loomulikult suurendas see inimeste huvi teaduse ja tehnika vastu. Ja meie seesmised väärtused on järk-järgult hooletusse jäänud.

20. sajandi teisel poolel on olnud kaks poolust. Ühel pool tõeliselt jõukas ühiskonnakiht. Nendel inimestel on kõik olemas. Materiaalselt on neil kõik olemas. Aga inimestena on nad sügaval sisimas üksildased. Liiga palju stressi, kahtlustusi, umbusku. Nad on õnnetud. Raha ei suutnud neile seesmist rahu tuua. Ka tehnika ei suuda seesmise rahu osas kaasa aidata. Paljud sedalaadi inimesed püüavad nüüd viimaks otsida teisi mooduseid seesmise rahu leidmiseks. Nendel inimestel on nüüd mõnevõrra huvi oma tunnete ja meele eest hoolitseda.

Teisel pool on need, kes usuvad teadusesse. Minevikus on teadlased alati vaadanud väljapoole. Teadlased on iseennast peaagu unustanud. 20. sajandi teises pooles on teadus arenenud sedavõrd süvitsi, iseäranis neuroteadus. Nad on leidnud tiheda seose meele ja aju vahel ja eksperimentide abil on juba avastatud, et kui meelt treenida, toimuvad ajurakkudes füüsilised muutused. Minevikus öeldi, et selline asi on võimatu, et meel on kõigest täiendus või ajus leiduv energia. Aga kui nüüd meelt treenida, kui kerkida uuele vaimsele tasandile, siis avaldab see ajule mõju.

See puudutab ka meditsiiniteadust. Üha rohkem leidub meditsiiniteadlasi, kes usuvad, et vaimne seisund on tervise jaoks oluline. Terve mõistus mõjub hästi tervele kehale. Ainult keha eest hoolitsemisest ei piisa. Ka vaimsuse eest tuleb hoolitseda.

Me ei räägi taevast ega põrgust või lunastusest. Ei pea tingimata sellest huvituma. Aga et oleks õnnelikum kogukond, et maailm oleks rahumeelsem ja kaastundlikum, sest raha ja tuumarelvad ei suutnud seda saavutada. Me peame leidma rahu iseendis. See aitab pere ja kogukonna kaudu muuta meie maailma rahumeelsemaks ja kaastundlikumaks. Seega asjad on muutumas. Ja üha rohkem intelligentseid inimesi ja kogenud inimesi tunneb huvi seesmiste väärtuste vastu.

Mina tegutsen selle nimel, et leida võimalusi seesmiste väärtuste rakendamiseks religioosset usku puudutamata. Religioosne usk on iga inimese enda asi. Olgu religioon kui imeline tahes, see ei saa iial universaalseks. Me vajame mingisugust meetodit ja lähenemist, mis oleks universaalselt vastuvõetav. Ma püüan leida ilmalikku teed.

Ma kasutan sõna «ilmalik» India traditsioonidest lähtuvalt. Indias ei tähenda ilmalikkus religiooni mahategemist, vaid see on kõigi uskude austamine ühtegi usku esile tõstmata. Ja India traditsioonide järgi tähendab ilmalikkus ka seda, et austatakse mitteuskujaid.

Minu lähenemine on ilmalikul teel selgitada inimestele seesmiste väärtuste tähtsust. Rõhutada kaastunde olulisust. Kõiki religioone tuleb seejuures austada.

Mina näen teis võimsat sisemist rahu ja rahulikku meelt. Kas kõik võivad selle saavutada ja oma negatiivsetest emotsioonidest vabaneda?

Muidugi, sada protsenti! Meie ajud on ju samasugused! Ainult meie juuste värv on teistsugune. Erinevad rassid, nahavärv, füüsiline vorm. Teie nina pole kuigi suur, aga Euroopas on muidu suured ninad. Aga need on pisiasjad. Vaimselt ja emotsionaalselt oleme me 100 protsenti samasugused.

Mina kasutan oma inimlikku potentsiaali. Ma tunnen tõesti, et minust on väga kasu. Ma olen elanud 60 aastat. Ma olin 16-aastane, kui ma vabaduse kaotasin. 24-aastaselt kaotasin ma oma riigi. Palju raskusi ja probleeme. Aga ma elan seesmiselt siiski rahus, sest ma olen end välja õpetanud. Mina realiseerin oma inimlikku potentsiaali ja inimlikku intelligentsi. Kõigil on sama potentsiaal.

Läänes kardetakse surma, sest meie teadmised sellest on väga piiratud. Mida teie asjast enamat teate, Teie Pühadus?

Ennekõike peaks olema realistlik – sellest vaatenurgast on surm meie elu osa, mida ei saa vältida. Oma elu saab küll pikendada, elada 100-aastaseks või 110- või 120-aastaseks. Mõni jaapanlane on elanud 125-aastaseks, see on vanim. Mõni indialane väidab, et on üle 300-aastane, aga mina olen pisut skeptiline.

Surm on meie elu osa. See tuleb paratamatult. Ärge muretsege. Tähtis on see, et kuni me elame, peaks meie elul mõte olema. Et surres oleks tunne: ma olen elanud mõttekalt, ma pole kunagi teistele probleeme tekitanud; kui vähegi võimalik, olen ma pühendunud teiste teenimisele. Siis oled sa surres õnnelik ega kahetse midagi. See on oluline.

Pärast surma on küll erinevaid arusaamu. Budistid ütlevad, et teadvus, mis on mõtleva olendi identiteedi alus, on ilma alguse ja lõputa. Teadvus on teatud tasandil alati olemas. Uues kehas teadvus areneb. Surma hetkel teadvuse tase väheneb ja see on vaevumärgataval tasemel, tärgates uuesti ellu. Seda usub nii budism kui ka iidsed India koolkonnad.

Leidub tõesti lapsi, kes mäletavad väga selgelt oma eelmist elu. Need juhtumid on olemas. Teisalt usutakse, et elu on loonud Jumal ja pärast surma ootab meid puhkeaeg kirstus. Siis tuleb viimne kohtumõistmine. Me lähme kas taevasse või põrgusse. Kui taevasse, on kõik väga hästi. Kui põrgusse, siis tasub pisut muretseda. See on erinev arvamus sellest, mis pärast surma saab.

Kui keegi Jumalat usub, siis tänage Jumalat. Jumal andis teile elu. Ja lõpus käivitub Jumala plaan ja see on sinu lõplik sihtpunkt. Leppige sellega.

Ja need inimesed, kes usuvad taassündi, ei pea samuti muretsema, sest surm tähendab, et sa vahetad oma kesta. Vana kest on liiga vana ja sa võtad endale uue. See keha pole enam kasulik. See kustub ja sa võtad endale uue keha.

Aga realistlik lähenemine on, et surm tuleb varem või hiljem. Surma tuleb pidada meie elu osaks. Mina tuletan seda alati meelde. Ja kui ma mediteerin, siis surma protsess... Keha taandub suuremas plaanis hääbumise poole, muutub järjest vaevumärgatavamaks. See on minu ettevalmistumine surmaks.

Kui päris surm käes on, ei tea, kas olen probleemiga õigesti tegelenud. Aga ma valmistun selleks. Surm on mulle väga tuttav teema. Kui surm tuleb, siis see ei üllata mind ja see on suurim erinevus. Mõningatele inimestele on sõna «surm» nagu vähk. Inimesed eelistavad seda sõna mitte kasutada. Minu arust pole see realistlik lähenemine.

Maal on peamine küsimus: «Mis on elu eesmärk?», mida teie sellest arvate?

Vastus erineb, sest on erinevaid lähenemisi ja vaateid. Mina usun, et üldiselt on õnn meie elu tõeline eesmärk. See on põhjus, miks meie elu aluseks on peamiselt lootus. Sajaprotsendilist garantiid pole. Me ei tea, mis juhtub homme või järgmisel aastal. Aga me elame lootuses, et tuleb parem päev, parem kuu või aasta. Kui mõni inimene lootuse täielikult kaotab, siis see vaimne suhtumine lühendab eluteed. Halvimal juhul viib enesetapuni. Sellest vaatenurgast mina usun, et peamine tegur, mis hoiab meie elu, mis meie elule tooni annab, on lootus. Ja loodetakse ikka midagi head, keegi ei looda halba.

Suur tänu, Teie Pühadus.

Suur tänu. Mulle öeldi, et Eestis on palju jahedam kui Lõuna-Prantsusmaal. Aga siia jõudes tundsin, et päris soe on.

Täna on soe päev.

Ma ootasin jahedamat ilma. Meie tuleme mägisest riigist. Mina eelistan külma kliimat ja ma väga ootasin seda, aga siia jõudes... Lihtsalt liiga palav.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles