Ants Laaneots: kõlasid ähvardused, et saadame su sõjatribunali alla

Ants Laaneots.

FOTO: SCANPIX

Postimees palus neljal mehel meenutada 1991. aasta 19.-20. augustit, kui riigipöörajad üritasid Moskvas võimu haarata, reforme peatada ja iseseisvuspüüdlused maha suruda. Alljärgnevalt meenutab toonaseid sündmusi kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneots, kes oli siis sõjakomissar Tartus, formaalselt Nõukogude sõjaväelane, samas aga mees, keda ka Eestis olnud Nõukogude väed pidasid kohaliku võimu esindajaks. Kui tuli käsk Tartus sõjaväeline võim kehtestada, päästis ta olukorra.

Kogu 19. august oli närviline. Raske oli aru saada, mis toimub. Rääkisin päev otsa telefoniga, püüdsime sündmustest aru saada. Helistasin pidevalt ka Tartus asunud NSVLi kaugpommituslennuväe diviisi staapi.

Diviisikomandör ja ka Tartu garnisoni ülem oli polkovnik Valeri Janin. Noor, Valgevenest pärit üsna mõistlik mees, aga saanud varakult kindralmajori ametikohale – eks see suurendas tema iseteadlikkust.

Muuseas, putšistist kaitseministrit, viimasena NSVLi marssaliks ülendatud Dmitri Jazovit tundsin isiklikult. Teenisime koos Ida-Kasahstanis, mind ta kuidagimoodi hoidis, Jazov edutas mind kaks korda. Tal oli fotograafiline mälu, võis heita pilgu paberilehele ja siis peast tsiteerida, mis seal kirjas, aga muidu oli ta robustne ja jõhker, sõjas käinud mees…

Aga tagasi 19. augustisse. Koju sain alles kell 11 õhtul. Järsku helistas polkovnik Janin ja ütles: «Tule kohe siia.» Ma vastasin, et kas oodata ei saa, ma söön praegu. Leppisime kokku, et tulen keskööl. Kui diviisi staapi jõudsin, istusid laua taga Janin, samuti diviisi staabiülem, eriosakonna ülem, diviisikomandöri asetäitja poliitalal, Tartu KGB ülema asetäitja, selline venelasest paduimperialist ja Tartu politsei asejuht Gero Kartau.

Janin ulatas mulle mapi. Seal oli Balti sõjaväeringkonnaülema kindralpolkovnik Fjodor Kuzmini direktiiv. Direktiivis oli kolm punkti. Esiteks, alates südaööst vastu 20. augusti kehtestada Tartu linnas sõjaväeline juhtimine. Teiseks, kehtestada komandanditund. Kolmandaks, keelata kategooriliselt rahvakogunemised.

Janin küsis minu käest, mis ma arvan. Ütlesin, et ei näe mingit vajadust sõjaväelise juhtimise järele. Linnas on rahulik, linnavalitsus töötab. Ja teiseks, komandanditundi ei saa ka kehtestada.
On suvine aeg, inimesed on tänavatel, kedagi pole teavitatud, kui nüüd lased patrullid tänavale, siis võib asi ainult hullemaks minna. Et kas te tahate, et mõni loll sõdur kedagi laskma hakkab?

Meenutasin veel Thbilisit ja Bakuud, kus rahvast teavitamata kehtestatud komandanditund ajas asjad teravaks ja viis verevalamiseni.

Siis läkski tuliseks vaidluseks. Mulle kargas kohe turja politruk: «Kak tak? See on sõjaväeringkonna käsk!» Teine vihane vastane oli KGB mees. Kõlasid ka ähvardused, et saadame su tribunali alla.

Janin ise sai aru, et direktiiv on lollus, aga mees oli mures. Ta ütles kümme korda: «No menja že snimut.» («Mind võetakse maha» – toim.) Noor mees põdes, oli just saanud suureks ülemuseks ja nüüd on karjäär läbi…

Seletasin veel Janinile, et kaugpommitajate diviis ei allu otseselt Balti sõjaväeringkonnale (kustkohast direktiiv tuli), vaid allub kaugpommituslennuväe juhatajale armeekindral Pjotr Deineikinile, kes asub Moskvas.

Vaidlesime ja vaidlesime, kui umbes pool viis öösel helises punane telefon, see oli salajane otseside Janini ja tema ülema armeekindral Deineikini vahel. Janin tõstis toru, higimullid otsa ees.

Janini vastustest sain aru, et Deineikin küsis, mis olukord on linnas. Siis päris Deineikin direktiivi kohta – Janin läks näost kaameks, aga ilmselt Deineikin lisas, et väga hea, et direktiivi järgi ei toiminud, sest järsku hakkas Janini nägu õitsema, ta oli valmis rõõmust lakke hüppama.

Tuli minu juurde, tänas ülevoolavalt. Ta oli nii hasardis, et helistas linnapea Toomas Mendelsonile ja teatas lihtsalt: «Kell seitse oleme sinu juures.» Ma kujutan ette, kuidas selline lühike mittemidagiütlev teade  Mendelsoni ehmatas.

Kell seitse hommikul läksimegi raekotta, kus Janin Mendelsoni kabinetis kõigile pikalt ja laialt seletas, et kui suur demokraatia toetaja ta on. Sellega oli intsident läbi. Suurt kangelastegu polnud, lihtsalt magamata öö ja pikk vaidlus.

Janin oli mulle väga tänulik, kinkis isegi pudeli konjakit. Ta sai kiiresti ka kindralmajoriks, aga varsti võeti ta ikkagi ametist  maha. Janin hakkas nimelt äri tegema, vedas oma lennukiga Pihkva ja Tartu vahel metalli, vist isegi sõiduautosid.

Tagasi üles