Lagle Parek: luksus on olla vaba

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Meelestatud rahvuslikult, ent pragmaatiliselt: kuigi keskendunud igapäevatöös heategevusele, on Lagle Parek elu ja poliitikaga vägagi kursis.

FOTO: Toomas Huik

Vabadusvõitleja, kunagine presidendikandidaat, endine siseminister ja praegune Pirita kloostri sõber Lagle Parek (70) mõtiskleb taasiseseisvumise 20. aastapäeva puhul, kas praeguse Eesti üle on põhjust uhkust tunda.



Parek, kes on sel suvel palju mööda Eestit sõitnud, leiab, et kõik see, mille kallal aastaid vingutud – põllud söötis, maaelu kiratseb –, hakkab mööda saama. Voogavad viljapõllud on tema sõnul lausa maalilised ja saaki koristavad kombainid igati nüüdisaegsed.

«Oluline muutus on viimastel aastatel toimunud,» toonitab Parek. «Või kui vaatad maal maju – kui palju on fantastiliselt korda tehtud talusid! Süda laulab, ma ütleksin. Mulle meeldib maainimeste seisukoht: kui ise ei tee, ei tule seda keegi teine sinu eest tegema. Mõistetakse, et vabal kodanikul on kohustus vastutada oma tegude tulemuse eest.»

Tõsi, selle mõistmiseks kulus meie inimestel aastaid. Samas on Parek kindel: kui mõelda, et taasiseseisvumise-eelse poolsajandi jooksul kodanikualgatust vaid pärsiti, on kahekümne aastaga toimunud muutused inimeste mõttemaailmas põhjapanevad.

Poliitikuks olemisest

Milles siiski peitub ühiskonna edasiviiv jõud? Rahulolematuses, leiab Parek.

Ja toob esile tõiga: et ennast teostada, tuleb saada võimu juurde. «Et aga sinna jõuda, pead välja käima lollid loosungid. Ning siit jooksebki kõik sõlme. Sest liiga kiiresti ei saa kõiki asju teha,» toob ta näiteks loosungi jõuda ülikiiresti viie Euroopa rikkama riigi sekka.

«Siit tuleneb ka poliitilise mõtte arengu seisak. Ja praegu ongi seisak täiesti selge. On tekkinud väga suur hulk inimesi, kes on professionaalsed poliitikud. Kellele poliitika pole mitte võimalus idee teostamiseks, vaid töökoht. Leib, millest tuleb iga hinna eest kinni hoida. Ja vaat siit jooksebki asi hullusti kinni ja sellest on väga kahju. Tragikoomiliselt ei saa me ju isegi haldusreformiga seniajani hakkama!»

Parek meenutab 1990ndate algul Jaanus Raidali pakutud ideed kaotada vallad ja jätta alles vaid maakonnad, mis on Eestis paras valitsemisühik. «Paraku on võim, millest paljud loobuma peaksid, magusam kui maa areng, ja vaat sellest on kahju,» ütleb ta. «Ja mis veel oluline – suur hulk võimu juures olevatest inimestest ei tea, kuidas Eestis elatakse. Nad ei ole Eesti riigis kodanikuna elanud, olnud kogu aeg kõrgel kohal ja ei saa asjast aru.»

Tühjadest kõhtudest

Naine räägib, et hiljuti kajastati televisiooni uudiste­saates laste toitumist ning tunnistati, et umbes 3000 last ei saa suviti koolitoidu puudumise tõttu korralikult süüa. Täpselt sama probleemiga puutus Parek kokku juba 1996. aastal, kui talle tehti ettepanek hakata katoliku heategevusorganisatsiooni Caritas juhiks.

«Mind vapustas juba siis, kui esimesel suvel Ida-Virumaal lapsi toitma hakkasime, et lapsed olid suvel näljas. Ja on siiani. Aga me ei ole ju enam nii nõrk riik, et sellist probleemi lahendada ei suuda.»

Parek arvutas kokku, kui palju maksaks üks korralik lõunasöök – muidugi mitte mingi peenutsev gurmee. «Kolm eurot. Kui meil on 3000 näljast last, oleks päevas vaja 9000 eurot. Aga et üldse selline probleem tänapäeva Eestis eksisteerib, vaat see on mõtlemiskoht. Väga tõsine mõtlemiskoht. Teema, millest me üldiselt väga kõva häälega ei räägi. Sest piinlik on. Väga piinlik.»

Caritas tegeleb praegu alaealiste emadega, korraldas neile suvelaagrigi. «Ja laagris inimesed, õigemini emad, kes tegelikult on veel lapsed, avanevad,» kinnitab Parek. «Ka seal selgus, et kõige suurem probleem on söök. See on õudne. Ja ühtlasi ka nii häbiväärne, et tavaliselt keegi ei julge sellest rääkidagi.»

Militsionäärist politseinikuks

Endise siseministrina ütleb Parek, et kord on küll praeguses Eestis rohkem majas kui iseseisvuse algusaastatel. Ta meenutab naerdes, kuidas miilitsast politseinikuks saanud kindralid ministri kabinetti astudes kulpi tagusid.

«Aga kui mõned aastad tagasi andis Tallinna volikogus aru toonane prefekt, olin kohutavalt uhke,» taandub Pareki hääl lausa sosinaks. «Kui ilusti, rahulikult ja väärikalt ta käitus, kuidas rääkis.»

Lõimumisest

2007. aasta pronksöösid meenutades nendib Parek, et ei maksa unustada: Tallinnas elab umbes 200 000 vene keelt kõnelevat inimest, ent tänavatele tuli vaid 1500. «Meile oli ainult ootamatuse tõttu see nii intrigeeriv,» räägib ta. «Neile, kes ajalugu teavad, tuli kohe meelde 1924. aasta 1. detsember – kõik kordub. Aga saadi hakkama. Kuid see pole ju võrreldav sellega, mis toimus hiljuti Londonis! Meil pöörati ümber tühine hulk autosid – Pariis ja London on hoopis teine kaliiber.»

Lapsena Siberisse küüditatud Parek arvab, et lõimumise edendamiseks polegi vaja teha midagi erilist. «Läksin Siberis seitsmeaastasena 1. klassi, oskamata sõnagi vene keelt, ja keegi minuga lõimumise seisukohast ei tegelnud. Kahe kuu pärast juba rääkisin seda keelt, sest mul polnud valikut. Ja esimese klassi tunnistusel olid kõik viied, välja arvatud vene keel. Mitte mingit integratsiooniprobleemi! Küsimus on selles, kas sul on vaja keelt õppida või mitte.»

Pareki sõnul on venekeelne elanikkond kahjuks koondunud vaid kahte kohta, Tallinna ja Ida-Virumaale, ja see teeb asja keerulisemaks. Kuid ikkagi tuleks tema meelest lõimumisse suhtuda liigse dramatismita. Caritaski tegeles enam kui kümne aasta eest programmiga «Eesti talu õpetab eesti keelt», kus viidi vene lapsi ühekaupa kuuks-paariks eesti perekonda.

«Vene laps hakkas aru saama, mis loom see eestlane on. Et sihuke naljakas ta on, aga ikkagi vahva. Ja polnud sellist tavalist eestlase vastuolemist venelasele. Lõimumisse tuleb suhtuda rahulikult ja külmalt – et selles riigis räägitakse eesti keelt. Lõpmata suurte hulkade eesti laste viimisel Siberisse ilma mingisuguste integratsiooniprojektideta ju lõimumine toimis!»

Eestlaste väljarändest

Nagu lõimumine on ka viimaste aastate eestlaste massilise väljarände probleem Pareki arvates pigem üle dramatiseeritud. Midagi hullu selles, et töötud vanemad koos lastega läänes rakendust leiavad ja sinna elama kolivad, tema sõnul pole.

«Ja on igaühe enda asi, kas ta tuleb Eestisse tagasi või mitte,» räägib Parek. «Riik ei saa siin kuidagi aidata. Kas hakkame siis neile, kes ära minna ähvardavad, rohkem palka maksma või? Ma ei tea, kuidas sellesse protsessi sekkuda saaks. Igaüks lihtsalt valib, kas elab omal maal, räägib oma keelt oma kultuuri keskel või leiab, et kusagil mujal on parem. Väike riik, niisuguse geograafilise asendiga nagu meie – see on luksus! See on luksus, et meiesugune rahvas saab olla vaba. Ja luksusel on alati oma hind. Jäämegi natuke vaesemaks kui teised, aga kõige kiuste on jube vahva siin elada!»

Ta usub, et Eesti arengule on väga hea, kui paljud meist välismaal töötavad ja õpivad ning siis koju tagasi pöörduvad. Tagasipöördumise tingimuseks on aga kindlasti see, et konkursid vabadele ametikohtadele oleksid täiesti läbipaistvad ja avalikud, mitte ei jaotataks häid kohti «tutvuse kaudu». «Värskete mõtetega inimese tulek tekitab paljudes vanades olijates hirmu ja seepärast uusi ühe ja sama pudru keetjate ringi ei lastagi,» teab Parek.

Kroonist euroks

Endine vabadusvõitleja on veendunud, et Eesti-sugusel väikeriigil poleks olnud võimalik mitte astuda NATO ja Euroopa Liidu liikmeks. Samuti ei nuta ta taga Eesti krooni.

«Mul pole kroonist sooja ega külma. Rahatäht ei ole eestlaste identiteedi küsimus – minu jaoks absoluutselt mitte. Jumala kama, millega ma maksan. Need on vaid paberid!»

CV

Lagle Parek

Sündinud 17. aprillil 1941. aastal Pärnus

Lõpetanud 1960. aastal Tallinna Ehitustehnikumi klaasitehniku-tehnoloogina

Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaliige ja esimees

Eesti Kongressi liige

Osales 1970. aastatel vastupanuliikumises, korraldas 1987. aastal legendaarse Hirvepargi miitingu

Oli aastail 1992–1993 siseminister

Aastast 1997 MTÜ Caritas asutajaliige ja juhatuse liige

Sai 1992. aasta presidendivalimistel 4,2% häältest

Pälvinud Koosmeele auhinna (1998), aasta kodaniku tiitli (2007)

Lesk

Tagasi üles