«Vabaduse laulu» publiku seas olnud Are meenutas, kuidas 1991. aasta augusti ärevatel päevadel tähistas tema jaoks Moskva putši läbikukkumist Soomest saabunud sõber.
«Kui sõber Soome laevalt tuli, mõistsin, et putš kukub läbi»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Putš oli õhus pikalt, kahtlus oli, et vanameelsete poolt midagi tuleb. Sisemine hääl ütles, et läbi see ei lähe, tegelikult oli see tohutu õnn, et nii läks,» rääkis 53-aastane Are.
Mõni nädal varem oli ta tuttavaga Soomest kokku leppinud, et viimane Tallinnasse tuleks.
«Nii kui kriitiliseks läks, püüdsin temaga ühendust saada, talle helistada, et ta ei tuleks. Liinid olid ilmselt kinni, sest telefoni teel ma teda vaatamata korduvatele katsetele kätte ei saanud,» meenutas Are.
Mees rääkis, kuidas ta kõheldes otsustas Tallinnasse sõbrale siiski igaks juhuks vastu sõita.
«Tekkis tunne nagu multifilmis «Pelle üksinda maailmas» – teedel polnud üldse autosid ja linn oli inimtühi. Kui jõudsin sadamasse, siis jalutas sõber uksest välja, hõlmad laiali. Ja sel hetkel sain aru, et putš peab läbi kukkuma.»
Mehe sõnul sai ta taasiseseisvumise väljakuulutamisest teada televiisorist.
«Mind valdas tohutu õnnetunne, et olime selle ära teinud. Rahvaesindajatel oli julgust ja üksmeelt teha ära see, mida rahvas neilt ootas,» sõnas ta.