Eesti tõttab Lõuna-Euroopale miljarditega appi

Foto: Illustratsioon: Corbis/Scanpix

Septembris tuleb Eestil langetada otsus, kas ja mis tingimustel ühineme Euroopa päästepakettidega, kas ja kui palju hakkab Eesti maksumaksja rahastama igast otsast pudenevat euroala, kirjutab Mikk Salu.

«Soomlastele ütlen: «Shut up (jääge vait – toim) ja makske.» Ja eestlased… noh, eestlased ühinesid euroalaga samadel põhjusel kui soomlasedki,» vastab briti ajalehe The Telegraph kolumnist Ambrose Evans-Pritchard küsimusele, mida arvata Soome soovist saada Kreeka abistamiseks erigarantii ja kuidas peaks selles olukorras käituma Eesti.

Evans-Pritchard on üks loetumaid ajalehekommentaatoreid Euroopas ja äge euroskeptik. Ta meenutab, et käis mõni aeg tagasi ka Eestis ning intervjueeris muu hulgas rahandusministrit (ilmselt peab ta silmas Jürgen Ligi – toim).

Muidu oli Evans-Pritchardi sõnul kõik okei, arusaadav ja loogiline, välja arvatud üks teema. «Kui jutt läks sellele, millised kohustused Eesti võtab, siis oli täielik closed mind (suletus – toim). Ei mingit soovi diskuteerida,» räägib ta.

Just Soome-Kreeka separaatlepe on hetke kuum teema mitmendat aastat kestvas eurokriisi maratonis. Soomlased on praegu ränga rahvusvahelise surve all. Isegi Eesti poliitikud on põhjanaabrite sammu suhtes võtnud ootamatult tugevaid ja diplomaatilises keeles harvaesinevaid seisukohti.

«Soome-Kreeka eritehing on kantud aja vaimust, mis seisneb selles, et kõik üritavad järsku oluliselt väiksemaks jäänud tekki suurema või väiksema paanikaga enda poole kiskuda,» hindab asjade seisu SEB ökonomist Hardo Pajula.

Nii ongi, tekk tõmbub koomale, kõik hoiavad kramplikult tekisiilust kinni (Austria ja Holland juba teatasidki, et kui Soome saab erileppe, siis nemad tahavad ka), ainult Eesti vaatab kõrvalt ja püüab stoilist nägu teha.

Eesti on vist ainus riik Euroopas, kus sisuliselt pole poliitilist ega avalikku arutelu Lõuna-Euroopa päästmise üle. Hoiame jäika Saksa joont: kärpimine ja struktuursed reformid.
Jürgen Ligi on väljendanud oma eitust ka eurobondide suhtes (järjekordne idee, kuidas Lõuna-Euroopa kohustusi Põhja-Euroopa maksumaksja kraesse kantida). Ning kuigi Eesti valitsuse ametlikku otsust Soome ja Kreeka erileppe kohta veel pole – ka Eesti peab selleks nõusoleku andma –, on Ligi selgelt teatanud, et see on lubamatu.

Peamine põhjus, miks Eesti on nii vait ja miks Soomes katel üle keeb, tuleb ilmselt ühest olulisest erinevusest kahe riigi vahel. Nimelt: Soome juba maksab, Eesti mitte.

Soome rahandusministeeriumi kodulehel on kõik arvud üleval. Islandile on üle kantud 160 miljonit eurot, Kreekale 890 miljonit eurot, Lätile on lubatud 324 miljonit (aga mitte veel makstud), Iirimaale garanteeritud 740 miljonit eurot ja kõige peal kaheksa miljardi eurone garantii Euroopa finantsstabiilsuse tagamise üksusele.

Eesti on sõlminud ainult ühe konkreetse leppe: laenata Lätile ligi sada miljonit eurot. Kõik muu on Eesti rahandusministeeriumi kodulehe järgi hüpoteetiline, teoreetiline ja potentsiaalne.
Tegelikult on Eesti muidugi vaikimisi ka ise paar lubadust andnud. Esiteks, ühineda Euroopa finantsstabiilsuse tagamise üksusega (EFSF), mis rahandusministeeriumi ametnike arvutuste järgi toob Eestile maksimaalselt 2,5 miljardi eurose kohustuse.

Ja teiseks, ühineda Euroopa stabiilsusmehhanismiga (ESM), kuhu Eesti peaks esialgu sisse maksma 148,8 miljonit eurot.
Mõlemad sammud vajavad riigikogu otsust. Samas on raske ette kujutada, et see tuleks eitav. Paistab aga nii, et enne kui riigikassa pole allkirjastanud esimest reaalselt raha liigutavat maksekorraldust, veel eriti ei muretseta.

Euroopa päästeplaan ja Eesti võetavad kohustused pole siiski lihtsalt hüpoteetilised liikumised PowerPointi slaididel, vaid konkreetsete tagajärgedega sammud. Näiteks tähendab see, et edaspidi kajastuvad need võlad Eesti riigi kohustuste seas – kui seni võis Eesti hoobelda erakordselt väikese riigivõlaga ja sellest kasu lõigata, siis nüüd tuleb sellega hüvasti jätta.

Kui juba Prantsusmaa muretseb, et teiste riikide heaks võetavad kohustused alandavad nende riigireitingut, siis mis mõju on sellel Eestile? See on üks vastamata küsimus.
Aga kui päästeplaanidest ei piisa? Mis siis, kui rahasummasid tuleb suurendada? Milline on siis Eesti osa? See on teine vastamata küsimus.