Homne Keskerakonna kongress on kütnud kirgi kogu suve. Viimasel ajal on hakanud hägustuma praeguse juhi Edgar Savisaare tegelike toetajate hulk. Et vältida ettearvamatusi kongressil ja sütitavaid kõnesid muutuste suunas, ei lubatud näiteks sotsidel kongressil tervituskõnega esineda. Tuuli Koch intervjueeris kongressi eel Siiri Oviiri, kelle 45-minutiline kõne muudeti viimasel hetkel kümneminutiliseks.
Milliste lootustega lähete teie kongressile vastu?
Olen oodanud, et meie erakond muutuks avatumaks, et me ei näeks iga nurga taga tonti. Tähtis on see, et vajame muutusi. On see Jüri Ratas või Ain Seppik või keegi kolmas aus erakonnakaaslane – see ei olegi praegu oluline. Mul on väga kahju, et erakonna esimees sellest ise aru ei saa.
Me ei ole kordagi erakonna 20 eluaasta jooksul olnud valitsuse moodustajad. Me ei ole olnud kordagi põhiline valitsusjõud. Kas see ei peaks panema mõtlema? Erakonnakaaslased on väsinud opositsioonis olemisest. Me lubame valijatele viimasel ajal aina vähem säravate silmadega, sest meist ei ole ju lubaduste täitjaid. Kui erakonna esimees ise praegu aru ei saa, et ta on erakonna arengu pidur, siis on ikka midagi väga tõsiselt lahti. Erakond on vabatahtlikult ühinenud inimeste ühendus, kes pole tulnud kokku mitte selleks, et saada ministriks või linnapeaks, vaid tulnud kokku selleks, et teha oma ideoloogia järgi elu Eestis paremaks.
Kuidas tundub – 22 piirkonda on Savisaare taga...
Teate, need pole piirkonnad, vaid juhatused, kus 7–11 liiget ja need kõik ei ole olnud hääletustel sugugi kohal. Nii palju kui olen inimestega kohtunud, on inimesed väljendanud hirmu, et mis siis juhtub, kui Edgar Savisaar saab teada, et nad hääletasid teistmoodi. No tule taevas appi! Niisuguses erakonnas on piinlik olla!
Kui Jüri Ratas ei võida, aga hääletusvahe jääb üsna napp, siis kuidas see Savisaarele mõjub?
Kõik, kes Edgarit tunnevad, teavad, et ta ei unusta midagi, et ta on pika vihaga. Ma võin seda kinnitada. Ta kujutab ette, et praegu ollakse tema vastu.
Ei. Keegi ei ole tema vastu, vaid tarvis on lihtsalt muutusi. Oleme piirkondades, kus saime valimistel väga häid tulemusi, jäänud kolmandaks-neljandaks. Kas see ei peaks panema mõtlema? Euroopas panevad niisugused asjad iga parteijuhi mõtlema, kuid ainult ühte parteijuhti Eestis ei pane.