Liia Hänni: häirib tõsiseltvõetava kampaania puudumine

, Põhiseaduse Assamblee liige 1991 - 1992
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liia Hänni
Liia Hänni Foto: Mihkel Maripuu

Põhiseaduse Assamblee liikme Liia Hänni hinnangul võiks rõõmustada, et lõpuks on riigikogu arenenud selleni, et presidendi valimisega hakkama saadakse, kuid esile on hoopiski tõusnud idee hakata presidenti otse valima.

Homme valib riigikogu Eesti Vabariigi presidendi. See juhtub teist korda iseseisvuse taastanud Eestis.

Esimene kord oli kohe põhiseaduse jõustumise järel, kui erikord nägi ette presidendi valimise riigikogus juhul, kui keegi kandidaatidest ei saa esimeses voorus hääletamisel osalenud kodanike enamiku toetust. Siis sai Eesti presidendiks Lennart Meri.

 Pärast esimest valimist rakendus põhiseaduses sätestatud tavapärane presidendi valimise kord, mis usaldab presidendi valimise riigikogule, kuid nõuab riigikogu koosseisu 2/3 häälteenamust, seega vähemalt 67 poolthäält.

«Tagavaralangevarjuks» on põhiseaduses ette nähtud valimiskogu, kus lisaks riigikogule kutsutakse presidenti valima valdade ja linnade volikogude esindajad. Põhiseaduse tegemisel oli selge, et poliitiliselt eriilmelisele riigikogule võib 2/3 liikmete toetuse leidmine üle jõu käia ja nii see ongi senini juhtunud.

Nüüd on tõenäosus suur, et homme õhtuks teame me uueks perioodiks valitud Eesti presidendi nime. Võiksime koos selle üle rõõmustada, et lõpuks on riigikogu arenenud selleni, et presidendi valimisega hakkama saada.

Aga ei, kampaanias on esiplaanile tõusnud hoopiski idee hakata põhiseadust muutma presidendi otsevalimise sisseseadmiseks.

See sunnib küsima – milles on asi? Kas senine kord on ebaõnnestunud tuues riigipeaks inimesi, kes seda kohta ei vääri?

Seda väita oleks väär, sest senised Eesti presidendid on olnud rahva silmis hinnatud riigimehed. Ilmselt on põhjus milleski muus ja enne kui põhiseaduse muutmise teema avada, tuleks aru saada, mis meid häirib.

Praegust presidendivalimise eelset olukorda jälgides on ilmne, et üheks häirivaks asjaoluks on tõsiseltvõetava kampaania puudumine. See on vastuolus ootusega, mis avalikkuses valitseb.

Indrek Tarand on küll viskunud ambrasuurile, kuid ka see pole olukorda päästnud. Aga kas peaks kampaania iga hinna eest olema esiplaanil võrreldes sellega, mida põhiseadus taotleb?

President riigipeana on riikliku järjepidevuse kandja ja sellest tulenevalt on loomulik, kui president peab riigipea ametit kaks ametiaega järjest. Kui ühe perioodi ametis olnud president on valmis jätkama, on valimine sisuliselt usaldushääletus istuvale presidendile. Kui ühiskonnas ei ole ametis oleva presidendi suhtes tekkinud kriitilist piiri ületavat rahulolematust, ei õnnestu seda ka kunstlikult tekitada.

Vaevalt, et kolm parlamendierakonda oleks saanud praegust presidenti toetada, kui nende liikmeskond ja alles käesoleva aasta märtsivalimistel erakondi toetanud valijad oleks kriitiliselt meelestatud.

Aga presidendi valimise kampaaniast meil ometi pääsu pole. Kui president on oma kaks ametiaega ammendanud, tuleb kampaania niikuinii, valigu presidenti riigikogu või rahvas.

Põhiseaduse Assamblees presidendi kaudse valimise korda kaitstes oli eesmärgiks vältida põhiseaduslikku kriisi, mille võiks põhjustada kahe rahva valitud institutsiooni kokkupõrge. Siis see õnnestus üle noatera.

Kes kaitseb meid praegu meie enda lapsemeelsuse eest? Sest nagu 2-aastane Indrek külmkapist kohukesi võttes deklareerib: «Tahan ise valida!».

Selle asemel, et hakata piike murdma põhiseaduse muutmise üle, tuleb teha hädapärane remont presidendi kandidaadi ülesseadmise korras ja ka kampaania reeglites, et viie aasta pärast ees seisvaks väljakutseks valmis olla.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles