/nginx/o/2011/06/01/606586t1hfd1b.jpg)
/nginx/o/2011/08/30/727382t1h4c00.jpg)
Aastaid valitses Eesti kergejõustikus teadmine, et kui keegi teine midagi ei saavuta, aitab Gerd Kanter riigi au päästa. Esimene tagasilöök tuli mullu EMil, kuid nii õrnas seisus kui praegu pole Kanter veel
medalijahile läinud. Samas pole seis ka lootusetu.
Olukorra keerukust ei peegelda niivõrd eilne Daegu MMi kettaheite eelvõistlus, kus Eesti parim kergejõustiklane leppis alles üheksanda tulemusega ja jäi alla isegi kaasmaalasele Märt Israelile, kuivõrd see, et ta pole koos treener Vesteinn Hafsteinssoniga suutnud terve suve jooksul leida õiget heitetehnikat.
«Kord tuleb heide hästi välja, siis jälle ei tule… pidevalt peab mängima ja otsima. Nii on möödunud terve hooaeg,» mõtiskles eile 63.50 heitnud Kanter. «Õnneks ei näidanud eelvõistluses keegi kosmost, seepärast pole asi hull. Tegelikult näitavad võistluseelsed testid, et seis on parem kui enne mullust EMi.»
Treeningud sisendavad usku
Tulemustes pole see väide veel tänavu kajastunud. Maailma hooaja edetabelis hoiab Kanter 8. kohta, olles soosikutest kõige tagumine mees. Suve jooksul heidetud imetulemused ei maksa aga MM-katlas midagi. Näiteks eile ei ületanud kvalifikatsiooni normi 65.50 ükski mees. Hooaja edetabelijuht ungarlane Zoltan Kövago jäi aga sootuks 12 hulgast välja nagu ka kolmas mees, ameeriklane Jarred Rome.
Treeningute üksikud õnnestumised on need, mis panevad Kanterit uskuma, et ta suudab täna Eesti aja järgi kell 13.50 algaval võistlusel suurde mängu sekkuda. On ta ju varemgi ühe heitega medaleid võitnud – miks ei võiks nii minna seegi kord?
«Tean, et kiiruse ja jõu taha ei jää midagi. Võib-olla pole need näitajad päris võrreldavad minu parimate aastatega, kuid peamine probleem on siiski heitetehnikas,» tõdes Kanter. Sama rõhutas ka treener Hafsteinsson.
Nagu muudest probleemidest veel vähe oleks, tabas Kanterit päev enne eelvõistlust seljavalu. Süüdlaseks sportlasküla kõva voodi. «Hommikul ärgates oli asi päris hull, voodist tõustes ei saanud ennast sirgugi. Pidin võtma valuvaigisti,» kirjeldas ta. «Kui ma oleks täna (eile – toim) ärganud sama tundega, olnuks asi hull. Selle vältimiseks püüdsin öösel magada rohkem külgedel.»
Tänaseks lõppvõistluseks valmistumisel pole Kanteri jaoks enam midagi uut. Kahe jõuproovi vahele jääva ligi 30 tunni jooksul kavatseb ta mõistagi anda end massööri meelevalda, magada ja niisama veidike ringi liikuda. «Kuna võistlus on õhtul, pole magamamineku kellaaeg kuigi oluline, usun, et uinun umbes kella ühest,» arvas ta.
Kuld võttis Israelilt pinged
Kui Kanter oli võistlusjärgseid intervjuusid jagades rahulikus meeleolus, siis Israeli nägu säras naerust. Ei, ta ei vaimustunud sellest, et suutis korrespondentsvõistluses Kanterit edestada – protokolli see võiduna kirja ei lähe –, vaid endale seatud eesmärkide täitmisest.
«Ennustasin, et 63.50 viib edasi, ja tegin selle kohe esimesel katsel ära. Järgmistel katsetel sain juba lihtsalt ringi ja sektorit proovida,» rääkis ta ja andis oma pingevabale olekule ka hea seletuse. «Universiaadi kuld võttis kõik pinged maha. Hooaja eel sai see võetud eesmärgiks ja nüüd ära tehtud.»
Mehe rahulikule hingele viitab ka öine sügav uni. Israel rääkis, et tavaliselt on tal võistluseelsel ööl magamisega raskusi, enne eelvõistlust põõnas aga probleemideta.
Lõppvõistlusest rääkides hoidus Israel kõrgelennulistest ennustustest, tunnistas vaid, et soovib jõuda kaheksa parema hulka. «Hullu pole mõtet ajada, aga kui suudan lõtvust säilitada, ei tohiks probleeme tekkida,» leidis ta. «Tegelikult ei saa eelvõistluse põhjal suuri järeldusi teha, lõppvõistlus on hoopis midagi muud.»
Israel uskus, et medalite eest hakkavad võitlema kõik tuntud nimed, võimalust nägi ta ka Kanteril.