Mahust olenemata on spikerdamine probleem, mida ei saa põhjendada hindamise ja teadmiste kontrollimise meetoditega, leiab Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse esimees Alo Lõoke.
Üliõpilasesindus: spikerdamine on probleem
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kuna esinduse käsutuses ei ole statistikat siis ei oska me probleemi suurust öelda, kuid oleks naiivne arvata, et spikerdamist ei toimu. Ükskõik kui suures mahus spikerdamine toimub, on see alati probleem,» ütles Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse esimees Alo Lõoke.
Lõokese hinnangul on spikerdamisel mitmeid põhjuseid, tasuta õppekohtade ja õppetoetuste pärast käiva karmi konkurentsi kõrval ka laiskus.
«Järgmiseks põhjuseks võiks lugeda ka lihtsama vastupanu teed minek ehk õpitud laiskusega. Samuti ei pruugi tudeng olla alati piisavalt võimekas nõuetele vajaliku materjali omandamiseks.»
Ülikoolidel ta spikerdamise levikus süüd ei näe, kuid tõdes, et kui kool selle prioriteetse probleemina tõstatab, siis peab haridusasutus sellega ka võitlema.
«Ülikoolidel süü ei lasu, sest ega ülikool kedagi spikerdama ei sunni, see on ikka tudengi enda valik ja südametunnistuse küsimus. Kui tudeng tahab väga maha teha, siis eks ta sellega hakkama ka saab. Ei ole mõeldav, et iga testi tegeva tudengi seljataga on teda kontrolliv inimene. Samuti ei ole ratsionaalne paigaldada igasse auditooriumi valvekaamerad,» arutles Lõoke.
Tema hinnangul on testide veebikeskkondadesse viimine ja testides avatud küsimuste asendamine üheseid vastuseid nõudvate küsimustega paratamatus, kuna see vähendab õppejõudude koormust.
«See on samuti arusaadav, sest massiloengute puhul ei ole mõeldav 20 avatud küsimuse kontrollimine, kui teste on 250 või rohkemgi,» selgitas ta.
Lõoke avaldas lootust, et spikerdamise väljajuurimise lahendus peitub kusagil kahe äärmuse vahel, ka praegused õppekorralduseeskirjad lubavad selle eest karistada.