Lasteaiaga ühise katuse all paikneva väikese Kihnu kooli saalis on terve see nädal käinud aktuseks laulude ja pillilugude harjutamine, sest muusika on nii siin kui ka kogu saarel suure au sees ja ilma selleta ei möödu ükski pidu, kirjutab Sirje Niitra.
«Meie kooli võib lausa muusikakooliks nimetada, sest neid, kes üldse mingit pilli ei mängi, on mõned üksikud ja osa mängib mitut riista,» lausub kooli direktor Heido Pärtel.
Ta kiidab oma kooli õpetajad väga tublideks, sest paljud neist ongi oma põhitöö kõrvalt ka muusikategemisega seotud. Muusikalembust nimetab direktor lausa piirkondlikuks eripäraks.
Pärtel on ise tegelikult mandrimees ja juhib Kihnu põhikooli alles teist aastat. Aga ta ütleb, et on siin rahul ja ära minna ei kavatse, sest «inimesed on nii toredad».
Kihnu kool on kindlasti ainuke Eestis, kus vabaainena on tunniplaanis viiuliõpe ja seda hakkavad saama lapsed esimesest klassist peale. Uute viiulite saamiseks on kanged naised, kes saarel muusikarida ajavad, taotlenud toetust kultuurkapitalist. Pillid loodetakse oktoobri algul toimuval viiulifestivalil lastele kätte anda.
Peale selle on koolis veel lõõtsa-, akordioni- ja kitarriõpe. Viiul on siiski kõige tugevam ja sellega käiakse koguni rahvusvahelistel festivalidel esinemas.
Pedagoog rahvarõivais
Ajalooõpetaja Mare Mätas, kes saarel sündinud ja kasvanud ning pärast viie aasta pikkust lastega kodus olemist tänavu kooli tagasi tuleb, teab rääkida, et õpetajaid on nii väikesesse kooli raske saada, sest neile ei jagu piisavalt koormust ega seega ka palka. Temal endal on sel aastal ainult 11 tundi nädalas ja teine amet sihtasutuses Kihnu Kultuuriruum. Keeruliseks teevad elu ka liitklassid. Vaid üheksas klass lüüakse enne gümnaasiumi minekut omaette.
Tänavu läheb Kihnu põhikoolis esimest korda kooli kolm last, üldse on õpilasi 51. Poolesaja ümber ongi see arv viimastel aastatel kõikunud. Suur osa nii õpilastest kui ka õpetajatest käib koolis rahvariietes.
«Eks palju oleneb kodust ja seal, kus pärimuskultuur au sees, kantakse ka Kihnu körti ja teisi rõivaid rohkem. Pidude ajal on aga see kindlasti valdav riietus,» selgitab õpetaja Mätas, kes ka ise kannab rahvariideseelikut.
Eelmisel aastal lõpetas siinse põhikooli viis noort ja kõik nad läksid edasi mandrile õppima. Traditsiooniliselt on poiste seas populaarne merekool, sest meremehe amet on see, mis võimaldab edaspidi saarel elada. Paljud lähevad ka Pärnu kutseharidusekeskusse mõnd praktilist eriala tudeerima.
Tore on see, et enamik selle kooli õpilastest soovib saarele tagasi tulla ja suur osa neist ka tuleb – kui mitte kohe, siis mõne aja pärast kindlasti, ja siis võib juhtuda, et juba koos kaaslasega.
«Algul kipuvad meie kooli õpilased siit ruttu ära linna, aga siis varsti juba tagasi,» räägib Mätas, lisades, et Kihnu kultuur on nagu tugev magnet, mis ei lase lahti.
Koolipere suur mure
Umbes pooled või isegi üle selle õpetajaist käivad saarele tööle mandrilt. Küsimusele, miks ta küll iga nädal Aegviidust Kihnu tööle käib, vastab nooruke bioloogiaõpetaja Laura Pürjema: «Aga lapsed on siin nii ägedad!»
Ehkki näiteks õpetamine liitklassis, kus korraga koolipingis kolm esimese klassi juntsut ning üks neljanda klassi õpilane, võib kohati üsna keeruline olla.
Ometi on sellel toredal kooliperel ka suur mure. Madal puuhoone pole omal ajal kuigi hästi soojustatud ja nüüd ähvardavad suurema külmaga torud külmuda. Lapsed peavad klassides paksudes vammustes istuma.
Pealegi jääb sama katuse all paiknevale lasteaiale ruumi väheks, nii et üks klassiruum on juba abiks võetud, aga mudilasi on ikka 10–15 jagu järjekorras.
Vallavanem Ingvar Saare räägib, et eelprojekt uuele hoonele, mis peaks ümbrusse sobima ja millest peaks tulema passiivmaja, on olemas, aga kust raha saab, pole tänini teada. Eks peab Euroopa abifondidest taotlema ja midagi saab Kihnu programmist, kuid tõenäoliselt peab vald ka laenu võtma.
Ehitamata jätta Saare sõnul ei saa, sest parandamine läheks veel kallimaks ja tulemus vaevalt et rahuldaks. Praeguste arvestuste järgi tuleb kokku saada kaks miljonit eurot pluss käibemaks.
Et õpetajaid mandrilt kohalikele appi saada, annab vald korteri ja maksab enamiku elamiskuludest. Ka palk on 36 protsenti kõrgem. Vallavanema sõnul tuleb aga leida kesktee, et mitte teha liiga kohalikele inimestele, kes samuti korterit ja palka küsivad.