Eile tunnustas päästeamet elupäästjaid, jagas medaleid ja tänukirju. Elupäästja III klassi medali sai Sulev Kase Pärnumaalt, kes tõmbas Valgerannas välja mootorsaaniga jääauku vajunud külmunud noormehe, päästes nii tema elu.
Tellijale
Pärnakas päästis saaniga jääauku vajunud noormehe
7. september 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Oli õhtu ja tahtsin saaniga mere peale minna, aga mere ääres läks mul saan puruks,» meenutas Kase. «Helistasin siis sõbrale, kes oli pojaga merel.» Sõber ise ei saanud appi tulla, kuid saatis poja, kes Kase slepis mere äärest koju tõi. Heategu tehtud, läks noormees tagasi isa juurde kalastama.
«Sai kokku lepitud, et ta helistab, kui tagasi jõuab, aga poiss sõitis isast saaniga mööda,» rääkis Kase. Mingil hetkel poisi isa helistas Kasele ja ütles, et poja telefon ei vasta enam. Väljas oli pimedaks läinud ja tõusis lumetorm.
«Mõtlesime, mis teha,» meenutas Kase, kes hakkas sõpradele helistama, et leida töötav mootorsaan. Selle ta ka leidis ning pärast juhtmetega tegelemist ja masina käima putitamist sõitis Kase mööda lumejälge merele. Väljas oli väga külm ja lumetorm aina tihenes.
«Ikka päris külm oli,» rõhutas mees. Tormi tõttu ei olnud näha enam suurt midagi ja jäljedki hakkasid tasapisi ühtlaseks valgeks vaibaks sulanduma. «Kui ma oleks kogemata jäljest maha pööranud siis... meri oli kõik jälgi täis, nähtavus väga kehv,» rääkis Kase. Pime oli. «Lõpuks nägin – keset valget jääd ca 20-meetrise raadiusega jääauk.»
Mees jäi saaniga seisma ja mõtles: «Mis kurat? Auk lageda jää peal!» Siis märkas Kase jääaugus sõbra poega, kes hüüdis appi. Ta hoidis kätega augu äärest ja püüdis välja ronida, kuid õhuke jää lagunes tema all.
«Kuna ta ütles, et jää on nõrk, siis hüppasin kähku kõhuli maha. Nööri või midagi sarnast polnud,» jutustas Kase. «Võtsin omal sõiduülikonna seljast, roomasin ligi ja viskasin riided.»
Kasu ei olnud. Kinni hoida poiss ei jõudnud. Ta oli juba ligi pool tundi jääkülmas vees olnud ja tema käed olid täiesti kangestunud.
«Hüüdsin talle, et olgu mees ja võtku, hoidku kinni. Soovitasin tal ülikond ümber käe mässida ja tirisin ta siis kõhuli jää peale,» rääkis Kase. Jää juba pragunes, vesi tuli kõhu alla. Saanud poisi viis-kuus meetrit august eemale, ei pidanud Kase närv enam vastu ja ta tõusis püsti. Võttis noormehest kinni, kuid jalgu too alla ei saanud.
«Tõstsin ta saanile ja poiss võttis kohe saani käepidemetest kinni, et minema põrutada,» meenutas Kase naerdes. «Ütlesin, et oota, ma tulen kah.» Siis helistas ta kiirabile, et see randa vastu tuleks. Kilomeetrine sõit tundus väga pikk.