Balti riikides on riigikeele mõjukus ja tähtsus viimase kahekümne aasta jooksul tõusnud ning ilmselt õnnestub ajapikku taastada ka läti, eesti ja leedu keele täielik de facto funktsionaalsus, leiab keelevähemuste uurija Gabrielle Hogan-Brun Eesti Inimarengu Aruandes.
«Varem kogetud ühepoolne kakskeelsus kaob globaliseerumise ning paranenud liikumisvabadusega kaasnenud keeleoskuse muutuste tõttu ilmselt ajapikku iseenesest,» arvab Hogan-Brun aruande keelepoliitika peatükis.
Tema hinnangul tuleb Balti riikidele geograafiline asukoht isegi kasuks, sest nad on võimelised suhtlema nii ida kui ka läänega ja Balti riikide kodanike paranenud inglise keele oskus ei ole vähendanud vene keele tähtsust võõrkeelena. «Selline areng vastab hästi ka EL-is propageeritud mudelile: ühe globaalse võõrkeele kõrval osata ka üht naaberkeelt,» analüüsib Bristoli ülikooli vanemteadur Hogan-Brun.
«Praegu toimub keele säilitamine (ja moderniseerimine) ülevalt alla ja käsu korras. Tulevikus tooks kasu avatus ka altpoolt tulevate keeleliste uuenduste suhtes, näiteks levinumate neologismide tunnustamine ametliku keelekuju osana,» soovitab ta samas.
Hogan-Brun viitab, et Eestis ja Lätis elava suure ja üsna isoleeritud venekeelse elanikkonnaga sarnast fenomeni võib kohata ka teistes endistes nõukogude vabariikides, erandiks on Leedu oma vaid 18 protsendilise võrdselt venelastest ja poolakatest koosneva vähemusega. Leedu olukord sarnaneb seega nende Lääne-Euroopa riikide olukorraga, kus muukeelsete osakaal on kuni 20 protsenti.
«Balti riike eristab see, et siin on välja arendatud riigikeele hindamise ja testimise süsteem nii koolilõpetajatele kui ka täiskasvanutele, kes soovivad omandada kodakondsust või leida tööd. See tagab ka tulevikus jätkuvalt selle, et muukeelse elanikkonna enamus omandab riigikeele,» on Hogan-Brun tuleviku suhtes optimistlik.