Kadri Liik 9/11st: lugu pole ju veel läbi

Kadri Liik.

FOTO: Peeter Langovits

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse vanemteadur Kadri Liik meenutab, millised olid tema esimesed mõtted seoses 11. septembri terrorirünnakutega ja kuidas on maailm viimase kümne aasta jooksul edasi liikunud.

Oli pilvine, kuid soe septembripärastlõuna Moskvas. Tavaline teisipäev, üsna uudistevaba. Ma istusin oma töökabinetis arvuti taga ja haigutasin – 4000-täheline kommentaar Valgevenest, mille kirjutamisega ma Postimehe Moskva korrespondendina parajasti ametis olin, ei inspireerinud eriti.

Siis helises telefon. Torust kõlas mu toonase ülemuse, Postimehe välistoimetaja Erkki Bahovski rahulik hääl: «Noh, mis... Kolmas maailmasõda on siis alanud.»

Muidugi ma mõtlesin, et see on nali. Et ehk viitab ta millelegi, mis on juhtunud toimetuses - näiteks võibolla on Pullerits ära keelanud kõik artiklid, mis on pikemad kui 30 rida... Mis oleks loomulikult väga kohutav, aga vaevalt see päädiks Pihkva diviisi või USA eriüksuste või isegi Kuperjanovi pataljoni rünnakuga Postimehele. Seega kolmas maailmasõda tundus siiski selge liialdus...

«Sa ei teagi? Kõigepealt lendas üks lennuk Maailma Kaubanduskeskuse ühte torni, siis teine lennuk teise torni, siis kolmas Pentagoni. Mis seal õhus veel toimub, me praegu ei oska öelda...»

Edasine õhtu möödus hämmingu-udus. Valgevene kommentaar ei huvitanud enam kedagi, see jäi sinnapaika. Läksin teise tuppa ja avasin televiisori just õigel ajal nägemaks teise torni kukkumist. «Ma meenutan teile – see, mida te näete, toimub päriselt,» kordas puhkust katkestades BBC eetrisse tormanud Nick Gowing ikka ja jälle.

Üks kolleeg tuli külla, vaatasime koos. Vahepeal lülitasime BBC pealt Vene telekanalitele, kus keegi juba arutas, kas ameeriklased võisid toimuva ise lavastada. Rääkisin sellest ETVle ja Eesti raadiotele, kui nad helistasid ja tahtsid Moskva reaktsiooni teada. Südaöö paiku otsisin oma plaadiriiulilt välja Frank Sinatra. «New York, New York» tõi pisarad silma...

Järgmisel hommikul tänavalt saiakesi ostes olin tunnistajaks tulisele vaidlusele kõrvalasuvas valuutavahetusputkas: kulunud mantlis Vene pensionär nõudis, et tema dollarid eurodeks vahetataks ning keeldus aktsepteerimast tõsiasja, et sularahaeurosid polnud veel olemas.

Järgmiste päevade ajakirjanikutöö keskendus loomulikult terrorirünnakute järelkajadele. Käisin Moskva mošees, otsisin üles Afganistani emigrandid, rääkisin tadžikkidega... Paljud mu kolleegid pakkisid seljakotid ning siirdusid Amudarja jõe taha – nende seas ka Boston Globe’i korrespondent, kelle isa oli hukkunud esimesse torni lennanud lennukis. Newsweeki büroojuht tõi Afganistanist naastes mulle kingiks ilusa helesinise burka...

Poliitilisest poolest rääkides - Postimees saatis mulle koopia mu 10 aastat tagasi kirjutatud poliitika-analüüsist ning palus kommenteerida toona tehtud ennustusi. Huvitaval kombel läksid paljud neist täppi.

Ma olin oletanud, et USA sõda Afganistaniga oleks Venemaale meelt mööda – USA nõrgestaks Talebani, ent nõrgeneks sealjuures ka ise ja Moskvale meeldiks nii üks kui teine. Raketikilbi jaoks jääks USA-l raha väheks ning NATO laiendamise entusiasm väheneks samuti.

Kreml toetaks sõnades USA-d, aga jätkaks relvakaubandust Iraagi-Iraaniga; samuti saaks Venemaa võimaluse legitimeerida sõda Tšetšeenias kui  osa terrorismivastasest võitlusest ning sel moel kaitsta end Lääne kriitika eest...

Tõsi, ma ei pidanud eeltoodut tõenäolisimaks stsenaariumiks, ma oletasin, et USA leiab mingi teistsuguse lähenemise, mis ülaltoodud arenguid väldib. Aga ta ei leidnud ning kõik  loetletu juhtuski, kuigi mitte kohe – näiteks NATO laiendamise entusiasm rauges alles pärast meie liitumist ning rahamured tõusid täie teravusega esiplaanile alles nüüd.

10 aastat pärast terrorirünnakuid tuleb tõdeda, et USA ei ole enam selline suurvõim, nagu ta oli 10. septembril 2001. Kannatada on saanud nii tema maine kui võimsus ja hegemonistlik seisund. Terrorirünnakud pole selle languse ainus põhjus, ent seos nendega on olemas.

Terrorismivastase sõja enese edukust on raske hinnata. Ühest küljest võib väita, et see on olnud väga edukas -  Osama bin Laden tabati küll oluliselt hiljem, kui 10 aastat tagasi oodati, ent uusi suuri rünnakuid USA territooriumile on õnnestunud vältida ning seda saavutust ei saa alahinnata.

Teisest küljest, lugu pole ju veel läbi. Afganistan on jätkuvalt ebastabiilne, kaos on levinud Pakistani, valitsematuid riike on tulnud juurde; nende «äraparandamine» on aga osutunud oluliselt raskemaks ning aega, raha ja elusid nõudvamaks, kui 10 aastat tagasi arvati. Läänemaailmale käib selle kaose «haldamine» pikas perspektiivis selgelt üle jõu, maailma uued, tõusvad jõukeskused ei ole seni aga neis küsimustes liigset abivalmidust ilmutanud.

Naastes korraks Venemaa juurde,  kuna sealt see jutt alguse sai – kuigi mitmed asjad on kulgenud  just nii, nagu Moskva 10 aastat tagasi ehk lootis ja unistas, ei ole üldse kindel, et nad tulemusega täna rahul on.

10 aastat tagasi väitis Moskva demagoogiliselt, et Tšetšeenia on rahvusvahelise terrorismi kasvulava. Siis ta ei olnud seda. Täna on tervest Põhja-Kaukaasiast saanud haldamatu regioon, kus lokkavad kriminaalsus ja terrorism, põhiliselt veel küll kodumaiste juurtega, ent mitte ainult.

Ja rahvusvahelises plaanis – see paljupooluseline maailm, mida Moskva oma kõrgetes kõnedes aastaid nõudnud on, on lõpuks saabumas – või vähemalt ühepooluselisus on kadumas.

Tõenäoliselt on Moskva juba õudusega märganud, et see uus maailm on ennustamatu ja ebastabiilne, ning pole mingit garantiid, et Venemaast selles uues korras – või korratuses – üleüldse mingi poolus saab. Nii et jah - soovidega tasub ettevaatlik olla, need võivad täituda...

Tagasi üles