Vseviov: kurjust ei saa eksponeerida samas reas headusega

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

David Vseviov

FOTO: Priit Simson

Ajaloolane David Vseviov ei oleks natsikurjategijat Alfred Rosenbergi ajaloomuuseumi ekspositsiooni pannud, kuid ei poolda ka selle materjali ärakeelamist. Tema hinnangul on arutelu keskmes küsimus, kui palju peaksime oma ajaloos üldse kurjust eksponeerima.

«Mulle ei meeldi ärakeelamised põhimõtteliselt,» ütles ajaloolane David Vseviov Postimees.ee'le, kommenteerides kultuuriministeeriumi eilset käsku ajaloomuuseumist Rosenbergi osa kõrvaldada.

«Ma olen mõelnud, et kui mina koostaksin ekspositsiooni, siis mina teda sinna ei paneks. Aga kui ta seal juba on, siis ma teda ei keelaks ja käsu korras ära ei võtaks,» lisas ta.

«Ma olen alati ajaloo puhul mõelnud samastumisele – me samastume minevikuga ja me eristume minevikust. Siis on küsimus sellest, et muuseumis tutvustame oma ajalugu valdavalt teistele ja ka iseendale. Siis tekib küsimus, kellega me minevikust tahame samastuda – need inimesed ju tegelikult olid ja tegutsesid, ega ajalugu ei saa unustada või kõrvale tõsta. Aga mingi ekspositsioon, mingi rida eelkäijatest – milline on selle sõnum, mis on meile oluline. Ma ei tea, kas ma tahaksin Eesti ajaloo suurkujude või oluliste inimeste reas näha seda inimest – mis ta on meile andnud?»

«Öelge mulle üks põhjus, miks me peame Rosenbergi Tallinnaga või Eestiga seostama? Teda ei seo emotsionaalselt ega kultuurilooliselt Eestiga miski. Juhuslikult inimene on sündinud Tallinnas, see on kõik, muid seoseid pole. See on sama, nagu siit on läbi sõitnud inimesi, näiteks Dostojevski – me võiksime ka tema üles panna! Skaala on samasugune,» arvas ajaloolane.

Vseviov täpsustas, et ei ole ise ajaloomuuseumi ekspositsioonis Rosenbergi osa märganud, ehkki on korduvalt seal käinud.

«Mina lähtuks ekspositsiooni valimisel ainult panusest Eesti kultuurilukku selle kõige laiemas tähenduses,» sõnas ajaloolane.

Vseviovi arvates on välja jõutud teoreetilise vaidluseni, kui palju me üldse peame jäädvustama kurjust. «Peaksime, aga me peame seda tegema siis väga hoiatavalt. Me ei saa seda teha samas reas headusega, lihtsalt reana,» vastas Vseviov.

Tagasi üles