/nginx/o/2013/07/24/1917094t1h0116.jpg)
/nginx/o/2009/04/09/161313t1hbb93.jpg)
Nõukogude ajal oli maa riigi oma. Aga töörahva riik oli teatavasti hea ja andis kodanikele maad kasutamiseks, kui nood soovisid aiapidamisega tegeleda. Nii tekkiski Tallinna lennujaama ümbrusse hiigelsuur pilpaküla, kus Nõukogude inimene sai maad harida ja oma toidulauda rikastada.
Mis kergelt saadud, see kergelt läheb, ja ajapikku on aiamaade rajoon pooleldi prügimäeks muutunud. Nii ei tõusnudki erilist paanikat, kui sai teatavaks, et aiamaade ja -majade alune maa kuulub nüüd Tallinna lennujaamale, kes peab laienemisplaane ning kavatseb seetõttu platsi puhtaks lükata.
Ühest küljest on asi ju õiglane. Koduaedu harivad tallinlased on aastaid maksnud maamaksu, aga lennujaama ümbruse aiapidajatel on maa tasuta käes olnud.
Ega pilpaküla lõpp kellelegi olulist majanduslikku põntsu ei tähenda, sest sealne aiandus oli rohkem elustiil ja ajaviide. Aga teadmine, et nüüd polegi enam kohta, kus saaks kevadel näpud mullaseks teha, lööb järgmisel aastal mõndagi paneelmajas elavat pensionäri valusalt.
Kunagi võis Dvigatel töötajatele ju aiamaad jagada, aga tänaseks on tasuta lõunad läbi, ning parem ongi, kui õhuteed mööda Tallinna saabujad esimese asjana äralagastatud pilpaküla ei näe.