/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
/nginx/o/2011/09/18/756304t1hc19e.jpg)
Tallinna lennujaama taguses pilpakülas jäi aeg kakskümmend aastat tagasi seisma ning pealinna noorte seas leviva linnalegendi kohaselt elavad seal inimesed, kes ei vaja Eesti riiki ja keda ka riigil pole tarvis. Eile oli Soodevahes tavapärasemast rahvarohkem, sest peeti kohalikku festivali, mis ilmselt jääb kohe-kohe lammutamisele mineva piirkonna viimaseks peoks.
«Nõukogude aeg laguneb siin alles nüüd, kakskümmend aastat hiljem,» rääkis Soodevahe festivali korraldanud kunstnik Timo Toots. Kunstniku sõnul on tegemist huvitava kohaga, kus ühele poole kõrget müüri jääb lennujaam kui kapitalismi sümbol ja teisele poole siiani sotsialismiajas elav datšade maailm. «See ala on kõigi võimaluste maa, siin kehtivad teised seadused kui linnas,» kinnitas Toots.
Kohalikud jagunevad Tootsi sõnul kaheks, on usinad põllupidajad ja vargad, kes ei põlga midagi. Nii näiteks viidi eelmisel nädalavahetusel ära kunstnik ehitatud trepp, mille abil oleks saanud festivali ajal Linnujaama katusele, kust on hea vaade maanduvatele ja õhku tõusvatele lennukitele. Mõne aasta eest aga varastati ära ühe Toosti kasutuses olnud maja voodrilauad. Tänu vargusele tulid aga välja 70ndatel Tallinna lennujaama ehtinud vineerist plakatid, millest ühte kaunistasid liiduvabariikide lippudest tehtud päike.
Lennukiaknast nähtud eksootika
Eile Soodevahes kohatud Ahti tunnistas, et tuli sinna sõbra jutu peale, et kusagil lennujaama taga on paik, kus inimesed elavad väljaspool pool ühiskonda. Neil pole ID- ega pangakaarti, sealsetel asukatel pole vaja riiki ja riik ei vaja neid. «Mulle tundub, et nad pole ise tahtnud siia tulla, vaid on kuidagi siia sattunud ja ka jäänud,» rääkis ta. Seda kinnitavat Ahti arvates ka Soodevahe ja lennurada eraldava müüri peal olev graffiti «Whats for you will not pass you».
Suurem osa eilse festivali külastajatest tunnistasid, et on siiani pilpaküla vaid lennukiaknast näinud ja kuna koht tehakse varsti maatasa, siis tahtsid sealset eksootilist keskkonda enne selle hävingut oma silmaga näha.
Kohalikud aiapidajad aga ei lasknud end linnanoortest häirida. Hoolimata mööda saalivatest uudishimulikest võõrastest tehti aias lõkke peal rahulikult süüa ning peeti aiapidu.
Aiapidajate jaoks oli festivali vaieldamatu tipphetk põnevaima aia konkursi võitja väljakuulutamine. Ootusärevus oli nii suur, et enne veel, kui piduliku tseremooniani jõuti, läks üks vanem proua uurima, kes ikkagi esimeseks tuli. Ja oh seda rõõmu, kui naise aed, mida ehib tiik koos partidega, piirkonna parimaks tunnistati.
Teise koha saanud pensionärist Ivan Belaš rääkis nukralt, et peab oma paar aastat tagasi ehitatud maja maha jätma. Tal on küll lootust saada aiapidamiseks paar kilomeetrit kaugemal asuv maalapp, kuid kuna tal transporti pole, siis Soodevahe kraami sinna ümberkolimine ei tule kõne alla.
Mehe sõnul kasvatas ta lennujaama tagusel aialapil kogu talveks vajaliku söögikraami. «Talvel pean poest ostma vaid liha ja leiba ning lastelastele midagi head,» rääkis ta ja lisas, et tema väikse pensioni juures on aiamaa hädavajalik. Belaž ei usu, et põhjendusi nagu oleks Soodevahe aialappe vaja lennujaama laiendamiseks.
Tema sõnul lammutati lennuraja otsas olevad datšad juba mitme aasta eest ja siiani pole seal midagi tehtud ja maa seisab söödis. Ka jutud sellest, et räämas majakesed riivavad turistide pilke, ei ole pensionäri sõnul usutavad. «Kui asi oleks selles, siis tõmmataks maha kõik majad. Praegu aga jäetakse ühel pool teed olevad maad rahule, meie omad aga tehakse maatasa,» sõnas ta.
Selgitus, et majakesed riivavad turistide pilke, tundus kummaline ka linnast tulnud festivali külastajatele. «Turiste nad vaevalt häirivad, sest Eestis on ju enamus aeg pilvine,» sõnas üks koos pisipõnniga Soodevahes ringi jalutav ema.
Jälg eesti kultuurilukku
Isegi, kui Soodevahe lähiajal maapealt kaob, on ta jätnud jälje eesti kultuurilukku. Nii näiteks võis eilse festivali ajal kuulda heliinstallatsiooni, kus Rasmus Kaljujärv luges ette Holger Kaintsi «Lennukivaatlejat», mis kirjeldab just elu lennujaama taguses piirkonnas. Samas raamatust on valmimas mängufilm ning järgmisel aastal peaks valmima ka dokumentaalfilm «Not my land» Soodevahe põnevamatest elanikest. Dokumentaalfilmi autori Aljona Suržikova sõnul on Soodevahe rahva seas palju äärmiselt huvitava mõttemaailmaga inimesi ja seal on ka neid, kes pole pidanud paljuks valimistel üksikkandidaadina kandideerida.
Soodevahe festivali ajal oli avatud kohalik muuseum SoMu, Linnujaamas sai kuulata heliinstallatsiooni, Vatiteatris vaadata tantsuetendust, esinesid DJ-d ja avatud oli pealinna ainus illegaalne hotell Baldahiin.