Tallinlane A. Mänd tõdeb, et põhjus, miks Tauno Kangro kuju «Korstnapühkija» tellistest korstnaga ümbritseti, jäi avalikkuse jaoks hämaraks. Seoses meedia vahendusel tulnud ähvardustega pole esitatud artikli autori täisnime.
Linnakodanik: korsten ja suits meie avalikus ruumis
20. september 2011, 14:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõni nädal tagasi korstnapühkija kuju ümber kerkinud korsten on oma lühikese eksistentsi lõpetanud. Emotsioone ning tähelepanu kaasnes sellega üsna palju. Nüüd, kui üleskeerutatud tolm on jälle maha settinud ja kommentaatorid uued teemad leidnud, on aeg teha «Korstna» projektist kokkuvõte.
Esmalt pean vajalikuks esitada uuesti 8. septembril avaldatud pressiteade, milles selgitatakse ettevõtmise eesmärki: «100 Tallinna elanikku kinkis Tallinna linnale ja avalikule ruumile installatsiooni «Korsten». Kingitus ümbritseb 2010. aasta kevadel Tallinnale kingitud skulptuuri «Korstnapühkija». Tallinnale kingitud «Korstnapühkija» skulptuur avati 15. mail 2010. Skulptuuri «kinkisid» Tallinnale kinnisvaraärimehed. Skulptuur pandi üles ilma avaliku konkursita linna ühte käidavamasse kohta.
Linnale omapoolse kingituse teinud inimesed soovivad juhtida tähelepanu Tallinnas valitsevale poliitikale, mis ei võimalda valdkonna professionaalidel panustada avaliku ruumi kujundamisse. Skulptuur «Korsten» oli mõeldud ajutise installatsioonina ja läbis avaliku konkursi, kuhu esitati 120 tööd.
Valdkonna professionaalidest koosnev komisjon valis nende hulgast välja kümme installatsiooni, millest üks oli töö nimega «Korsten». Ehkki Tallinna linnvalitsus andis «Korstna» ajutiseks ülespanekuks loa, keelas «Korstnapühkija» skulptuuri autor selle püstitamise.
Installatsioon «Korsten» sümboliseerib Tallinna elanike soovi, et edaspidi oleks linna avaliku ruumi kujundamine läbipaistvam ning sellesse oleks kaasatud valdkonna professionaalid ja alaliidud. Linnaruum on avalik ruum, mille loomine on vastutusrikas ja aegadeülene ning seda ei tohi kujundada «kingitusi» tegevad ärimehed. Linna elanikud loodavad, et Tallinna linn võtab konkursi läbinud kingituse vastu. /…/»
Esitan selle pressiteate uuesti, kuna nii uudisvoo kui kommentaariumi põhjal võib järeldada, et enamik inimesi ei süvenenud Tallinnale tehtud kingituse põhjusesse. Arutelu peamiseks tulipunktiks kujunes korstnapühkija kuju ilu või inetus.
Vaid Postimehe, Eesti Päevalehe ja Delfi veebiväljaanded tõid esile «Korstna» püstitamise tagamaad. Televisiooni informatiivsus piirdus peamiselt kinnimüürimise fakti esitamisega, millele Kanal 2 lisas Kangro ähvarduse. TV 3 täiendas korstna püstitamise infot Tallinn 2011 kommunikatsioonijuhi Andri Maimetsa intervjuuga ja lõpetas uudise lausega: «Tänased püstitajad tahtsid oma sõnutsi tähelepanu tõmmata Tallinna poliitikale avaliku linnaruumi kujundamisele.»
Kindlasti aitas kõrvalekaldumisele kaasa ka «Korstnapühkija» autor ise, kelle emotsionaalne väide, nagu oleks kuju rikutud (fotodelt võis tuvastada, et kuju oli kaitstud puitlaastplaadist kastiga ning betooni ei kasutatud), ja politseiga ähvardamine andis ainest ägedatele kommentaaridele. Nii oligi kogu fookus suunatud Kangro kui isiku ja tema loomingu pihta.
Sisuline diskussioon jäi pidamata. Aktsiooni eesmärk – juhtida tähelepanu pealinnas valitsevale poliitikale, mida rakendatakse avaliku ruumi kujundamisel – jäi tagaplaanile.
«Korsten» ei olnud streik Kangro kui isiku või tema loodud teoste vastu. See oli püüe raputada üles inimesed, kel napib igapäevaste tegemiste kõrvalt aega pöörata tähelepanu sellele, mis meist ajastu märgina maha jääb.
Tallinna unikaalne linnaruum, kuhu püstitatud objektid on aegadeülesed, sellised, millega peavad tõenäoliselt elama nii meie lapsed kui lapselapsed, on usaldatud vastava erihariduseta inimeste kätte.
Väidetavalt väärime kõik oma aega, juhte ja keskkonda, kus me elame. Need sada tallinlast, kes hommikutundidel aktsioonist osa võtma tulid, ei suuda muuta Tallinnas valitsevat poliitikat. Selleks on vaja laiapõhjalisemat ühiskondlikku algatust, mis nõuab, et õigus otsustada linnaruumi kujundamise üle peab kuuluma valdkonna professionaalidele.
Praegu on Tallinnas üks peamisi avaliku ruumi kontrollijaid linnakujunduskomisjon, milles on 13 liiget. Neist üheksa on linnaametnikud ja ainult neli alaliitudest! Tõsi, nende üheksa ametniku seas on ka Tallinna linnaplaneerimise ameti linna peaarhitekt, Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna peaspetsialist ning Tallinna linnaplaneerimise ameti linnakujunduse ja haljastuse osakonna maastikuarhitekt.
Kuid milleks peab olema linnakujunduskomisjonis Tallinna linnakantselei avalike suhete teenistuse direktor või Tallinna Kesklinna vanem? Kui me soovime elada linnakeskkonnas, mille kvaliteeti tunnustatakse ka tulevikus, siis peavad seda kujundama vastava haridusega inimesed. Seega peaks vastupidiselt praegusele olukorrale kuuluma linnakujunduskomisjoni üheksa liiget alaliitudest ning neli linnavalitsuse ametnike seast.
Ülaltoodud kujul moodustatud komisjonil on muidugi mõte vaid eeldusel, et selle sõnadel saab olema kaal. Praegu tegutseva linnakujunduskomisjoni tegutsemishaaret ja otsustusõigust kirjeldab hästi Musumäele püstitatud skulptuuride saaga. Tsiteerin väljavõtet Tallinna linnavalitsuse 31. mai 2006. aasta protokollist: «Skulptuur «Suudlejad». Tallinna Kesklinna valitsus on edastanud linnakujunduskomisjonile arvamuse saamiseks taotluse T. Kangro graniidist skulptuuride «Suudlejad» paigaldamist Viruvärava (Musumäe) mäele. /... / Tallinna Kesklinna valitsus toetab nimetatud skulptuuride paigaldamist Tallinna linna.»
Samas dokumendis on kirjas, et Tallinna kultuuriväärtuste amet ei toeta skulptuuri paigaldamist. Linnakujunduskomisjon eiras osaliselt Tallinna kultuuriväärtuste ameti seisukohta ning otsustas järgnevalt: «Tallinna linnavalitsuse linnakujunduskomisjon on seisukohal, et Viruvärava mäele võib paigaldada ühe taotletavatest skulptuuridest. Teise skulptuuri võib paigaldada Viruvärava mäe lähedusse kõnniteele.»
Kõik, kes on kõndinud Viruvärava mäest mööda, teavad, et sõltumata linnakujunduskomisjoni tööst või kultuuriväärtuste ameti seisukohast toimiti lõpuks ikkagi Tallinna Kesklinna valitsusest tulnud ettepaneku järgi.
Pöördudes tagasi «Korstnapühkija» skulptuuri juurde, võiks tähelepanu juhtida veel ühele huvitavale asjaolule: linnakomisjoni põhimääruses on kirjas, et linnakujunduslikele kunstiprojektidele tuleb enne paigaldamist tellida ekspertiis (lõik 4.9).
Ühele vanalinna tuiksoonele paigaldatud «Korstnapühkijale» ekspertiisi ei tellitud. Miks, jääb ilmselt saladuseks, ehkki vastust võib aimata. Kunstnike ägedale vastuseisule tuginedes võib arvata, et ekspertiisi vastus poleks lubanud seda skulptuuri püstitada. Isegi kui tegu on nn kingitusega, ei tohiks UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvas vanalinnas püstitada kujusid ilma pädeva analüüsita.
Õnneks on linnakujunduskomisjoni põhimääruses ka punkt 4.13, mis võimaldab teha ettepaneku linnakeskkonda sobimatute linnakujunduselementide eemaldamiseks.
Loodan, et komisjon kasutab seda punkti ning teeb ettepaneku «Korstnapühkija» eemaldada ja korraldada uus avalik konkurss, mida võivad rahastada noodsamad lahked Savoy hotelli omanikud. Kui ei, siis sooviks kuulda avalikku põhjendust, miks toetavad komisjoni liikmed sellist hämarat ning põhjamaisele ühiskonnale sobimatut asjaajamist avalikus ruumis.
Rõhutan veel kord, et see artikkel ei ole ajendatud soovist arutleda kõnealuse kuju ilu või koleduse üle. See on üleskutse diskussioonile ja sekkumisele, mille tulemusena soovime näha Tallinnas läbipaistvaid linnakujunduspõhimõtteid, kuhu on kaasatud ärihuvita valdkonna professionaalid ja erialaliidud.
Lõpetuseks tänan kõiki installatsiooni loomisel osalenud inimesi, keda tegelikult ei olnud mitte 100 (nagu pressiteates kirjas), vaid umbes 130.
Palun ka siiralt vabandust Jaanus Rohumaalt, kes kuuldavasti sai meie kingituse tõttu ühe tulise ja emotsionaalse telefonikõne adressaadiks. Pole vist vaja ütelda, kes oli helistajaks.
Toimetusele on artikli autor teada.