Indrek Stahli kommentaar: Kadrioru aed

, ärimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Stahl
Indrek Stahl Foto: Peeter Langovits
Postimees.ee avaldab ärimees Indrek Stahli kommentaari tänases Postimees.ee's ilmunud uudisele «Ärimehe ebaseaduslik aed takistab Kadrioru pargi väljaehitamist».

Täna, 10.12. 2008 kell 11.06 on Postimees online'is nn uudis, et ärimehe ebaseaduslik aed takistab Kadrioru pargi väljaehitamist. Kahjuks pole see esimene kord, kus ajakirjanikud üritavad mulle kuuluva firma ja minu nime kasutades üllitada uudiskünnist ületavat nn uudist.

Ma pole kunagi väitnud, et artiklis mainitud aed oleks õige koha peal. Ehitasin aia uueks 1996. aastal vana vundamendi peale. Aasta hiljem tuli välja, et kruntide piirid on võrreldes 1940. aastate piiridega muutunud. Konsulteerides Tallinna kommunaalameti ja Kadrioru pargi juhtkonnaga leiti, et seni kuni aed kedagi füüsiliselt ei sega, ei tule seda ka lammutada. Võtsin endale ka kohustuse hoolitseda aiataguse territooriumi korrasoleku eest (muru niitmine, koristamine, istutanud mände ja pihlakaid jne). Olen koos Kadrioru seltsiga korraldanud aia taga oleval tiigil kultuuriüritusi (balletietendusi). Olen kogu aeg olnud ühenduses Jaapani aeda kavandavate ametnikega (pooldan seda ideed kahe käega) ja kui tekib tõsine vajadus aed teise kohta ehitada, siis seda ma ka teen.

Miks ma seda kirjutan. Mulle tundub, et minust ja veel mõnest oma tööd tõsiselt võtvast ettevõtjast tahetakse ajakirjanduse paremaks müümiseks kujundada täielikke seaduserikkujaid. Toon mõned näited oma elust.

1996. aastal käsitles kogu Eesti press Narva mnt 112 üürnike ebainimlikke elamistingimusi, kuigi üürnikud tahtlikult halvendasid neid tingimusi, et saada linnalt paremaid asenduspindasid. Tegemist oli tagastatud varaga ja kui nad said endale uued elamispinnad, vahetas enamik need korterid rahaks. Minul läks kaks aastat, et nimetatud maja 30ndate aastate autentses stiilis taastada. See, et midagi korda tehakse, aga ei huvita kedagi.
Aasta tagasi ilmus pea igas ajalehes, et ärimees ehitas Pirita randa loata elamu. Kaebajaks naaber Ela Edela. Kahjuks ma ei allu väljapressimistele ja terrorismile. Tänaseks on kohtuveskid jahvatanud ja kohtuotsus lükkab tagasi kogu kaebuse. See aga pole uudis.

Oleme oma firmas Bastion teinud tööd võimalikult hästi. Alustasime praktiliselt tühjalt kohalt. Oli aasta 1987. Oli õmblusmasin ja suur tahe ise midagi teha. Me pole erastanud, ärastanud ega varastanud. Meie kapital on Eesti kapital. Me oleme kogu tulu alati tagasi investeerinud. Täna on meil nii tootmispind kui kõik tootmisvahendid enda omad. Meil pole võlgu ega kohustusi. Meie töötajatel on väga head töötingimused. Bastion on olnud rõivatootjate TOPis viimastel aastatel kogu aeg eesotsas. Kui teed oma tööd andunult ja sihipäraselt, siis tulevad ka head tulemused. Aga keda see huvitab, see pole uudis.

See ei müü. Müüb uudis, kus anonüümsed tatipritsijad saavad omi madalaid emotsioone välja tuua, kartmata mingisugustki vastutust. Ja reklaamiostjatele taas hea näidata, et klikke on tuhandeid. Tuleb vist toetada hr Leedo võitlust kohtus kahjutasu nõudes või preili Lassi, kes ühe nn tatipritsija kodu üles otsis. Kui julged kirjutada, siis julge seda teha oma nime all ja ka vastutada kirjapandu eest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles