Eesti pürib loomkatsete tõmbekeskuseks

Sulev Kõks katsehiirega

FOTO: Sille Annuk

«Laulvad wolfid», seisab kollane kleeps liininimega C57 hiirte puuril. Nii neil kui kõigil ülejäänud 10 000 nuuskival vuntsipaaril Tartu Ülikooli laborites on täita vaid üks ülesanne – aidata teadlasi lähemale uutele avastustele haiguste uurimisel ja ravil.
 

Mustakarvaline hiir liininimega C57 ei tunne peptiidretseptori puudumise tõttu valu. Tema uurimine aitab teadlastel valu paremini mõista ning otsida kroonilise valu ravi võimalusi.

FOTO: Sille Annuk

«Loomkatsed on moodsa arstiteaduse lahutamatu osa. Ilma loomkatseteta polekski arstiteadust sellisel kujul,» lausub Tartu Ülikooli füsioloogilise genoomika professor ja Eesti loom­­katsete tegemise loakomisjoni esimees Sulev Kõks (pildil).

«Viimne kui üks ravim apteegilettidel on läbinud loomkatsed,» lisab Kõks ja toob klassikalise näite insuliini avastamisest loomkatsete abil. «Kui koerad poleks insuliini avastamisel hukkunud, sureksid diabeetikud võib-olla siiamaani.»
Inimene?

Loomkatsed ei ole Kõksi sõnul midagi sellist, mida teadlased hirmsasti teha tahaksid. «Aga küsimus on selles, milline oleks alternatiiv? Inimene? Või ei tee enam üldse uuringuid ja sureme kõik maha?» küsib Kõks grammikese irooniaga ning märgib, et inimeste pikem eluiga ja heaolu on tulnud kõik tänu loomadele. «Loomkatsete üle ei pea uhkust tundma, aga neid ei pea ka häbenema,» lisab ta.

Eestis kasutatakse loomkatsetes peamiselt hiiri ja rotte, mõnevõrra ka sigu ning küülikuid. Pärdikuid, koeri või kasse siinmail laboritest ei leia. Uuringud, mille nimel katseloomad oma elu elavad, jagunevad laiemalt füsioloogia- ja farmakoloogiauuringuteks.

Näiteks katsetatakse ravimite mõju loomadele, jälgitakse loomade käitumist, peenmotoorikat ja õppimisvõimet teatud tingimustel. «Looma lahtilõikamist on vähe. Rohkem jälgitakse ikka elus loomi,» lisab Kõks.

Hepatiidihiired

Kui vaadata Eesti teadlaste suurimaid saavutusi tänu loomkatsetele, võib ühe edunäitena tuua Tartu Ülikooli teadlase Mario Plaasi, kelle loodud geneetiliselt muundatud hiired on oletatavasti võimelised nakatuma C-hepatiiti.

Juhul kui praegu veel USAs testimisel olevad hiired tõepoolest suudavad C-hepatiiti nakatuda, tõotab see läbimurret maailmas enim levinud viirushaigusele ravi otsimisel. Seni on C-hepatiidi uuringud olnud äärmiselt piiratud, kuna peale inimeste nakatuvad C-hepatiiti vaid  šimpansid.

«Tark» eksport

Professor Sulev Kõks näeb Eestit lähema 3–5 aasta jooksul kujunemas loomkatsete tõmbekeskuseks maailmas. «Ja mitte lihtsalt loomkatsete, vaid tarkade loomkatsete, milles kasutame väga häid ja läbimõeldud loommudeleid,» lisab Kõks.

Teadlaste kõnepruugis tähendab loommudel inimhaiguste tunnustega looma, kelle geenidega on manipuleeritud selleks, et ta suudaks inimeste haigusi jäljendada ja tema peal saaks katsetada nii potentsiaalseid ravimeid kui ka uurida haiguse olemust. Hea ja eriline loommudel on Kõksi sõnul selline, mida konkurendid ei oska teha või ei tee sama hästi.

«Selline teave ja oskus annab meile võimaluse nn targaks, suure lisandväärtusega ekspordiks: tellija pöördub meie poole küsimusega, meie teeme siin katsed ära ja müüme talle infot, kas ravimil võiks olla potentsiaalselt toime või mitte,» selgitab Kõks.

Moodne hüpe

Oskusteave keerukate loomkatsete tegemiseks on Kõksi hinnangul Eestis olemas. Puudu jääb veel füüsilistest tingimustest ja tehnoloogiast, kuid seegi tühimik saab täidetud, sest peagi hakatakse Tartusse Biomeedikumist üle tee ehitama Eesti suurimat ja moodsaimat vivaariumi.

Kahe aasta pärast valmiv vivaarium loob Kõksi sõnul suurepärased tingimused maailmatasemel loomkatsete tegemiseks Eestis. Näiteks tuleb uude majja kõrge bioloogilise ohutusklassiga labor, kus hakatakse uurima bioloogilisi relvi. «Soov oleks saada NATO ja teiste julgeolekustruktuuride partneriks biorelvade uurimisel,» paljastab Kõks.   

Samuti avab uus vivaarium Kõksi selgitusel võimaluse avardada Eestis katseloomade variatiivsust: võtta lisaks hiirtele ja rottidele kasutusele ka näiteks pärdikud, kellest on palju abi Parkinsoni tõve uurimisel.
Praegu väljastatakse Eestis aastas 40–50 luba loomkatseteks, kus igaühes võidakse kasutada mitut looma. Tulevikus näeb Kõks nende lubade arvu vaid kasvamas, seni kuni loomkatsetele pole leitud samaväärset alternatiivi.

Loomakaitsjad – mõned marulisemad kui teised

See, et Eestis saavad teadlased võrdlemisi vabalt ja avalikult rääkida oma uuringutest, ei ole näiteks USAs, Suurbritannias või isegi üle lahe Soomes väga levinud. Seal  hoiavad teadlased pigem suu lukus, kui nad ei taha aktivistide pahameele alla sattuda.

Näiteks 2003. aastal pidi California Ülikooli teadlane tegema nägemisuuringu 30 makaagiga. Kui aktivistid kavandatavast katsest kuulsid, hakkasid nad teadlase nime, telefoninumbrit ja aadressi levitama ning korraldasid tema maja ees demonstratsiooni.

Appi võeti ka Molotovi kokteil, mis visati teise uuringuga seotud teadlase oletatava maja varikatusele. Hiljem selgus, et aktivistid ründasid hoopis maja, kus elanud eakal proual polnud loomkatsetega mingitki pistmist.
Rünnakute lainesse sattunud teadlane saatis viimaks aktivistidele e-kirja, kus seisis: «Teie võit. Palun jätke mu pere rahule.»

Rahulikud eestlased

Eesti Loomakaitse Seltsi üldjuht Evelyn Valtin ütles, et Eesti loomakaitsjad rünnakuid ei poolda, vaid eelistavad rahumeelset selgitustööd. «Füüsiline rünnak on ikkagi äärmuslik frustratsiooni väljendus, mida aktivistides tekitab vastumeelsus loomkatsete vastu,» nentis ta.

Seda, et kuuldavasti äärmuslikele aktivistidele lausa makstakse rünnakute eest, Valtin ei tea: «Ma ei usu seda. See võib olla ka lihtsalt ravimiarendajate tahtlik vale. Ei ole saladus, et ka ravimifirmad lekitavad väärinfot, mis seab loomakaitsjaid halba valgusesse.»

Eesti loomakaitsjad on küll rahumeelsed, kuid see ei tähenda Valtini sõnul, et nad nõustuksid loomkatsetega. «Me oleme vastu igasugustele loomkatsetele, mis põhjustavad loomale kannatusi, olgu selleks siis valu, stress, hirm, nälg või midagi muud,» ütles Valtin.

Loomakaitsjad jäävad oma põhimõtetele kindlaks ka siis, kui kaalukaussidele seada inimese tervis ja loom.

«Inimese heaolu ei tohiks tulla loomade arvelt,» lausus Valtin, kuigi möönis, et eetiliselt on väga keeruline küsida, kas näiteks insuliini avastamise nimel hukkunud loomade surm oli õigustatud inimeludega, mida insuliin edaspidi on päästnud.

Dilemma

«Siin ei ole lihtsaid valikuid, kõik tuleb millegi arvelt,» nentis Valtin, kes hoolimata oma vastumeelsusest loomkatsete suhtes kuulub loomkatsete tegemise loakomisjoni. «Sel viisil saavad loomakaitsjad  natukenegi jälgida ja kaasa rääkida selles, kuidas ja milliseid loomkatseid Eestis tehakse.» (TPM)

Katselooma elu

Katseloomadele on püütud vivaariumis luua võimalikult head elutingimused, mis Tartu Ülikooli vivaariumide juhataja Kai Õkva sõnul meenutavad kohati näriliste spaad või hotelli. «Hiirtel pole vaja millegi pärast muretseda: süüa ja juua tuuakse, puur on puhas, valgus hämaravõitu, temperatuur püsivalt 20 kraadi, hea õhuvahetus,» kirjeldab ta.

Erilist tähelepanu pööratakse ruumide steriilsusele ning inimeste ring, kes vivaariumisse pääsevad, on väga piiratud. «Kui loom haigestub, on ju katse nurjunud ja elu raisatud. Seda ei tohi juhtuda,» märgib Õkva.
Pingutustevaba elu on muutnud vivaariumi juhataja sõnul laboriloomad kohati ka laisaks. Erilised laiskvorstid pidavat olema isased rotid, kes end eriti liigutada ei viitsi.

Ühe hiire ülalpidamiskulu vivaariumis jääb keskmiselt alla 10 eurosendi ööpäevas. Kui aga arvestada, et ühel teadusrühmal võib olla sadu hiiri, siis pole loomade ülalpidamine ja loomkatsed teadlastele Õkva sõnul sugugi odav lõbu.

Loomulikku surma katseloomad üldjuhul ei sure, vaid nad pannakse magama pärast katsete lõppu ja tuhastatakse krematooriumis. (TPM)

Tagasi üles