Tallinna naiste kriisikodu praktika näitab, et politseisse pöördub vaid 10 protsenti perevägivalda kogenud naistest.
Kriisikodu juht: perevägivallast teatab iga kümnes
3. oktoober 2011, 00:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Takistused on psühholoogilist laadi: kõigepealt ei usuta, et mehe suhtes midagi ette võetakse ja pöördumine võib mehe veel vihasemaks ajada. Teiseks on naistel soov jätta see eluetapp selja taha võimalikult valutult ja läbimata seda kadalippu, mis on seotud politsei ja kohtuga,» selgitas kriisikodu juhatuse esinaine Inga Mikiver.
Samuti valmistab kannatanule raskusi see, et ta peab tõestama, et ikka mees on tekitanud talle füüsilisi vigastusi. «Näiteks väitis üks mees, kes murdis naisel kaks sõrmeluud, et naine jättis ise käe kogemata ukse vahele ja teine, et sinikad ja esihamba kadumine on seotud naise trepist alla kukkumisega,» märkis Mikiver.
Kannatanusse suhtumine sõltub palju ka politseiuurija isikuomadustest. «Ideaalne oleks, kui kunagi toimuks politseis spetsialiseerumine ja perevägivalla teemaga tegeleks selleks erikoolituse saanud empaatiavõimelised politseiuurijad,» arvas Mikiver.
«Teine teema muidugi see, et politsei on oma töö teinud ja saatnud asja edasi prokuratuuri, seal aga lõpetatakse avaliku huvi puudumise tõttu või saadetakse lepitusse. Euroopa praktika kohaselt perevägivalda ei lepitata. Kui mujal on erikohtunikud, kes menetlevad perevägivallaga seotud juhtumeid keskmiselt kuu jooksul, siis meil võib protsess venida ka üle aasta,» tõdes ta samuti.