Wabariigi lohakuse musternäidis: Kärevere sillavaring

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Maanteemuuseum

Kärevere silla kokkuvarisemine homme 80 aasta eest näis avalikkusele nii ennekuulmatu tõendina riigiametnike ebakompetentsusest, et ajalehed soovitasid selle lohakuse lausa patenteerida, kirjutab Alo Lõhmus.



Emajõe-äärses Käreveres elanud parvevaht oli 1928. aasta 14. detsembri õhtul kaua aega üleval. Seepärast sai temast ainus tunnistaja õnnetusele, mis ei nõudnud küll ühtegi inimelu, ent kujunes pikkadeks kuudeks kõneaineks kogu toonasele Eesti ühiskonnale.



Kell 21.15 kuulis ehmunud parvemees jõe poolt suurt raginat ja mühinat ning tormas oma tarest välja. «Raske oli pimeduses esialgu midagi tähele panna. Varsti aga hakkas selguma parvemehe pimedusega harjunud silmale üllatav pilt: uue uhke silla kontuurid olid täielikult ümber muutunud,» kirjeldas Postimees parvemehe elamusi pimedas talveöös. «Endisest pikast sillast oli suur osa täitsa kadunud, kuna üks osa ainult otsapidi veest väljas oli.»



Betoon valati vette


Täpselt nii oligi juhtunud. Vastne sild, mille tehniline komisjon alles kahe päeva eest vastu oli võtnud ning millel polnud jõutud veel koormuskatseidki teha, oli põrmu varisenud mõni tund pärast tellingute ning ajutiste tugisammaste eemaldamist.



Parvemehe üleelamised sellega aga ei piirdunud. Paar tundi pärast esimest varingut ehmatas teda sillalt kostev uus ragin ja mürin. Nüüd varises kaldaäärne tugimüür, mille tagune oli veel mullaga täitmata ning mida müürile kukkunud raske sillaplaat kalda poole lükkas.



Varingu tagajärjel sulgesid sillavaremed laevaliikluse Emajõel, nii et Tartu aurulaev Eha ei pääsenud enam liikuma ning jäi Postimehe teatel viimaks üldse Käreverre talvituma. Veelgi suuremat varingut kujutas juhtunu endast aga silda ehitanud insenerile ning riigi tellimust korraldanud Tartu maavalitsusele ja teedeministeeriumile.



«Riigi rahaga on ennemgi lohakalt ümber käidud, kuid Kärevere silla lugu trumpab kõik üle. Silla peale on kulutatud ligi 7 miljonit senti ja nüüd tuleb sellele käega heita, lammutamise ja koristamise kulud pealekauba,» leidis toonane Postimees. «Sarnast kuulmata lugu ei ole Eestis seni veel juhtunud, Kärevere katastroofi peale võiksid asjaosalised kas või patendi võtta. Laialise seltskonna pahameel ja imestus käesoleval korral on igapidi õigustatud.»



Õnnetuse põhjusena kerkis kohe pinnale kaks versiooni. Esiteks arvati, et jõepõhi, kuhu sillatalad rammitud, võis jääda korralikult läbi uurimata ning osutuda silla kandmiseks liiga pehmeks. Teiseks kahtlustati, et betooni valamise ajal uhtus vesi sideaine sillataladest lihtsalt minema.



Sündmuskohale tõtanud uurimiskomisjon saatis jõepõhja tuukri, kes seejärel kohe üle kuulati. Tuukri tunnistusest selguski, et jõepõhjast leitud betoonitükid polnud korralikult kivinenud, vaid olid pudedad ja kihilised. «Betoon on kivinenud selgeltnähtavate kihtide viisi – järelikult ei saa kuidagi oletada, et põhja kandepostide valamine oleks sündinud normaalolukorras,» valgustas Postimees, kes sai uurimisorganite poolt salajaseks kuulutatud tuukri tunnistusest aimu tänu oma «ametisaladustele».



Silla oli ehitanud insener Ado Johanson. Sillasammaste nõrkus saigi tema vastu suunatud süüdistuse pearõhuks, kirjutab Eesti maanteemuuseumi juhtaja Mairo Rääsk oma artiklis Kärevere sillaehitajate üle peetud kohtuprotsessist. Viimane algas 1930. aasta märtsis Tartu-Võru rahukohtus ning lisaks Johansonile olid kohtupingis ka Tartu maavalitsuse insener Johannes Lenzius, kes vastutas sillaehituse järelevalve eest, teedeministeeriumi insener Johan  Sakkeus, kes samuti sillaehitust inspekteeris, ning lisaks veel terve Tartu maavalitsus täies koosseisus.



Eeluurimine oli tuvastanud, et Johanson oli betoneerimiseks kasutanud betooni koosseisuga 1:10 (tsemendi ja killustiku suhe), kuigi projekti kohaselt pidanuks kandekonstruktsioonide betooni vahekord olema 1:3:3 (tsement, liiv, killustik), sammastes 1:4:5 ja sammaste aluspatjades 1:4:7. Lisaks ei tehtud betoneerimise ajal katsetki raketisi veest tühjaks pumbata, mistõttu vesi võis vabalt joosta ning tsemendi välja uhta, jättes alles vaid killustiku. Et see nõnda juhtuski, seda tõendasid tunnistajate ütlused, kes olid täheldanud jõevee värvumist hallikas-sogaseks betoneerimise ajal.



«Ehitaja Johanson väitis, et silla sambad said ehitatud küllaldaselt tugevad, kuid mis põhjusel sild kokku varises, tema ka ei teadvat,» kirjeldab Rääsk oma uurimuses sillaehitajate kohtuprotsessi. «Tartu maavalitsuse inseneril Lenziusel olnud väga palju töid järele vaadata, mille tõttu puudus võimalus Kärevere silla töödega lähemalt tutvuda.


Teedeministeeriumi insener Sakkeus viibinud küll raketiste ülevaatusel ja näinud, et silla sambaid betoneeritakse vee all. Millist betooni kasutati, tema ei uurinud. Sakkeusega kaasas olnud insener Lenzius väitnud, et betoonisegu vastab igati nõudmistele ja olla isegi «wägevam».»



«Palun õigeks mõista.»


Tartu maavalitsus nõudis süüalustelt tagasi 69 269,44 krooni (seitset miljonit senti), millest 64 000 krooni oli makstud kobakäpast insenerile ning ülejäänu kulunud sillarisude koristamiseks. Ei Johanson, Sakkeus ega Lenzius võtnud süüd omaks. «Ehitusprojekt oli teedeministeeriumis kinnitatud ja sildu olen ma varem ka ehitanud, mispärast ennast pidasin kompetentseks. Süüdi milleski ei tea olevat. Palun õigeks mõista,» leidis näiteks Johanson oma lõppsõnas.



Siiski mõistis kohus kõik kolm süüdi, suurima karistuse – üks kuu aresti – pälvis Johanson. Tartu maavalitsuse insener Lenzius tagandati ametist ning teedeministeeriumi insener Sakkeus sai noomituse. Samuti pidid Johanson ja Lenzius kinni maksma kogu kahju, lisaks aga ka suure trahvi ning kohtukulud. Tartu maavalitsuse liikmed mõisteti õigeks.



Siiski jättis kohus kasutamata võimaluse määrata inseneridele veelgi rangemat karistust, ehkki seadused seda võimaldanuks, kirjutab Rääsk, lisades: «Kas oli see seotud lihtsalt kohtu leebusega või raskustega kohtualuste süüd lõpuni tõestada, on raske öelda.»


Tagasi üles