/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Alates eilsest kuni 9. augustini saab Tallinnas Balti jaama ootepaviljonis näha läinud aasta mõjusamaid ajakirjandusfotosid. Aga ka Eesti parimatel piltnikel on ette näidata saavutusi, mis on saadud närvikõdi, töökuse ja kannatlikkusega. Siin on viis lugu meie tippfotograafide argielust.
Neliteist aastat tagasi sai noor fotograaf Joosep Martinson esimese ülesande: pildistada Lilleküla staadionil väravavaht Mart Poomi. Too ülesanne, Martinsoni sõnul suur sündmus, pani tal käed värisema.
Paar aastat hiljem pääses ta pildistama Eesti korvpalli meistrivõistluste finaalmänge. «Suur ja kõva asi,» meenutab ta. Möödus veel mõni aasta, ja ta sai pildistada Lillekülas Eesti-Inglismaa jalgpallikohtumist – jälle samm edasi. Seejärel jõudis ta otsaga Austraaliasse, kus pildistas 100 000 pealtvaatajaga staadionidel ragbit ja kriketit.
Viimaks, poolteist kuud tagasi, jõudis ta 14 aasta pikkuse visa tööga maailma suurima spordivõistluse, jalgpalli MM-võistluste piiramatu juurdepääsuga fotograafiks. Kui Venemaa ja Saudi Araabia avakohtumises palli mängu panid, jooksis Martinsonil tema senine fotograafikarjäär sõna otseses mõttes silme eest läbi. «Nüüd ma olen siin – jess!» kirjeldab ta oma tundeid.
Prantsusmaa ja Horvaatia finaalmängus oli Martinsonil pääs VVIP tribüünile – mitte lihtsalt tähtsate, vaid väga-väga tähtsate külaliste sekka. Tema peaülesanne oli pildistada kõrge ametiga tegelasi, sh president Emmanuel Macroni ja Vladimir Putinit. Tol ajal, kui VVIPd läksid võitjaid autasustama, sai Martinson nende istekohtade vahel endale sobivat pildistamiskohta valida. Foto palliplatsil juubeldavatest, maailmameistri karikat taeva poole sirutavatest prantslastest sündiski, jalg toetumas Putini tooli seljatoele.