Justiitsministeeriumi analüüs näitas, et 93 protsendi politseile teadaolevate perevägivalla juhtude kohta alustati kriminaalmenetlust. Kaugeltki mitte kõik kannatanud ei pöördu aga politseisse, põhjuseks nii hirm, häbi kui puudulik keeleoskus.
Tellijale
Kümnest perevägivalla teatest üheksal alustatakse menetlust
3. oktoober 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Justiitsminister Kristen Michali arvates on avalikkuses maalitud ekslik pilt, nagu poleks lähisuhtevägivald politseile oluline teema ja sellega ei tegeleta. «Perevägivalla teema on politseis ja prokuratuuris aktuaalne,» rõhutas ta.
Analüütikute sõnul on näha, et menetlejad on hakanud perevägivalda tõsisemalt suhtuma, perevägivalda puudutavate menetluste osakaal on kasvanud.
Justiitsministeeriumis käimasolev perevägivalla juhtumite analüüs selgitas välja, et 93 protsendi juhtude kohta, millega politsei kokku puutus, algatati menetlus. Analüüsis oli vaatluse all 2010. aasta esimene poolaasta, mil algatati 541 perevägivallaga seotud menetlust, algatamata jäeti see 63 korral.
«Spetsialistid hindavad, et teatud osas on menetluste algatamata jätmine normaalne, näiteks kui vägivallatseb alla 14-aastane laps,» lisas Michal.
Edasi analüüsib ministeerium, millisel viisil neid kriminaalasju on menetletud – kui palju on lepitusmenetlusi, tulemuseta lõpetatud asju jne.
«Kui varem arvati, et perevägivald on pere siseasi ja politsei soovitab selle inimestel ise ära klaarida, siis nüüd see kindlasti enam nii ei ole. Politsei tuleb kohale, lahutab tüli, ja kui on valu või kehavigastusi tekitatud, algatatakse kindlasti kriminaalasi,» kinnitas Michal.
Erandiks pidas ta olukordi, kus tüli ajendiks on asotsiaalsed ja alkoholist tingitud probleemid: «Kui inimesed ise oma probleeme lahendada ei taha, ei lahenda seda ükski õiguskaitsesüsteem.»
Ka prokuratuuris on kehtestatud põhimõte, et perevägivalda puudutavaid menetlusi kergekäeliselt ei lõpetata, ning ka lõpetamise korral liiguvad need veel kord ülevaatamisele. «Ei ole niimoodi, et ahah, inimesel silm sinine, tunnistajaid ei ole, ise tunnistust ei anna, viskame asja nurka,» kinnitas Michal.
Naised andestavad
Tallinna naiste kriisikodu praktika aga näitab, et politseisse pöördub vaid kümme protsenti perevägivalda kogenud naistest.
«Takistused on psühholoogilist laadi: kõigepealt ei usuta, et mehe suhtes midagi ette võetakse, ja kardetakse, et pöördumine võib mehe veel vihasemaks ajada. Teiseks on naistel soov jätta see eluetapp seljataha võimalikult valutult ja läbimata seda kadalippu, mis on seotud politsei ja kohtuga,» selgitas kriisikodu juhatuse esinaine Inga Mikiver.
Ida-Virumaa naiste tugikeskuse-varjupaiga juht Lilli Andrejevi sõnul ei lähe paljud vägivalda kannatanud naised politseisse oma andestava loomu tõttu: «Nad tahavad heaga lahku minna, leppida kokku,» selgitas ta.
Enamik Ida-Virumaa naiste tugikeskuse kliente on slaavlased ning takistuseks saab ka keeleprobleem. «Neile tuleb kõik dokumendid ära tõlkida – kui nad alustavadki kohtuteed, on nad iga vastusega meie juures,» märkis tugikeskuse juht.
Avaldus peab olema põhjalik
Ometi kinnitas Andrejev, et igale nende juurde pöördujale rõhutatakse politseisse minemise tähtsust, ja enamasti sinna ikka minnakse ka. «Vaimset vägivalda on raske tõestada. Aga kui on füüsiline, siis küsime naistelt kohe, kas vigastused on fikseeritud, anname õpetussõnad kaasa või käime politseis nendega kaasas avaldust kirjutamas,» rääkis ta.
Andrejev lisas, et oluline on ka oskus avaldust kirjutada. «Kui naine kirjutab politseile avalduse, et mees viskas kodust välja, ei lähe see vägivalla alla ja ei algatatagi menetlust! Ta peab kirjutama täpselt, mida mees tegi: sikutas juustest, pigistas käest või surus ukse vahele kinni, nii et külg on sinine.»
Kannatanusse suhtumine sõltub palju ka politseiuurija isikuomadustest. «Ideaalne oleks, kui kunagi toimuks politseis spetsialiseerumine ja perevägivalla teemaga tegeleks selleks erikoolituse saanud empaatiavõimelised politseiuurijad,» arvas Mikiver.
Tema hinnangul ei ole ka õige perevägivalla lahendamine lepitusmenetlusega. «Euroopa praktika kohaselt perevägivalda ei lepitata. Kui mujal on erikohtunikud, kes menetlevad perevägivallaga seotud juhtumeid keskmiselt kuu jooksul, siis meil võib protsess venida ka üle aasta,» tõdes ta samuti.
Perevägivalla puhul alustatakse kriminaalmenetlust enamasti karistusseadustiku kehalist väärkohtlemist puudutava paragrahvi alusel.
2010. aastal registreeriti kokku 4320 kehalise väärkohtlemise juhtumit, millest perevägivalla juhtumiteks peetakse hinnanguliselt ligi 1200 ehk 28 protsenti kõigist juhtumitest. Kohtueelne menetlus viiakse enamikul juhtudel läbi nelja kuuga ja kohtus määratakse perevägivallatsejatele ligi 90 protsendil juhtudest karistuseks vangistus.