Erkki Bahovski: kas 10 aastat sõda on täitnud oma eesmärgid?

Foto: AP/Scanpix

Esimestel kuudel näis USA-l ja rahvusvahelisel koalitsioonil Afganistanis kõik libedalt minevat, kirjutab Erkki Bahovski Eesti Välispoliitika Instituudist. Kuid Tora Bora koobastikuni jõudes sai võhm otsa ja Al-Qaeda liider Osama bin Laden jäi tabamatuks. Nüüd paistab isegi, et Barack Obama pakutud tähtajaks, mil USA väed välja viiakse – 2014 – ei saa sõda seal lõppenuks lugeda.

USA eelmine president George W. Bush kirjeldab mälestusteraamatus «Decision Points» oma mõtteid ja argumente sel hetkel, kui ta kuulutas keskpäeval, 7. oktoobril 2001 välja sõja Talibani kontrollitud Afganistani vastu.

«Al-Qaeda turvabaasi likvideerimine oli väga oluline Ameerika inimeste kaitsmiseks,» meenutab Bush. «Me tegutsesime vajadusest ja enesekaitsest, mitte kättemaksust lähtudes,» kinnitab president. Ent vaid lõik hiljem nendib Bush, et 26 päeva pärast 9/11 rünnakuid oli «Afganistani vabastamine alanud».

Niisiis olid Ameerika Ühendriigid otsustanud Afganistani vabastada, et kaitsta ameeriklasi. See kõik meenutab 1939. aastat, mil Nõukogude Liit otsustas ka oma läänepiiri kaitsmiseks vabastada Baltimaad, Poola ja Soome. Ent me peaksime olema ajalooliste paralleelidega ettevaatlikud – ei Baltimaad, Poola ega Soome saatnud nelja reisilennukit enesetaputerroristidega Moskvasse ja Leningradi.

Talibani kaitse all olev Al-Qaeda oli seda aga sama aasta 11. septembril teinud. Vaevalt et USA jõudis Bushi sõnul 26 päevaga pärast seda Afganistani rünnakuks põhjalikult valmistuda. Mida me nägime, oli ikkagi kättemaks, ülejäänud maailma veenmine, et USA kui üliriik tuleb toime mis tahes ülesandega ja selle riigi ründamine ei jää vastuseta.

Suhteliselt iseloomulik on Afganistani naabri Pakistani küsimus. 2001. aastaks oli USA sisuliselt lõpetanud Pakistanile abi andmise. 1999. aastal oli riigipöördega presidendiks saanud Pervez Musharraf.

Ameeriklastel oli aga Afganistani naabruses oleva Pakistani toetust vägagi vaja ja Bush ülemäära palju Musharrafile mõtlemisruumi ei andnud – sai olla kas USA poolt või vastu, ja nii tsiteeribki ta telefonivestlust Musharrafiga. «Panused on kõrged,» ütleb Musharraf. «Me oleme teiega.»

Pakistani endine president neid sündmusi päris säärases valguses ei näe. Nii on Musharraf meenutanud, et ameeriklased ähvardasid Pakistani «tagasi kiviaega pommitada», kui nad ameeriklaste liitlaseks ei hakka. Musharraf ütles 2006. aastal, et nii väljendas end USA toonane asevälisminister Richard Armitage.

Musharraf võis muidugi veidi liialdada, arvestades, et see paljastus tuli just vahetult enne tema mälestusteraamatu avaldamist, kuid on selge, et tavadiplomaatiaga ei panda nelja päevaga üht riiki – pealegi veel tuumariiki – oma välispoliitikas täispööret tegema. Eesti kontekstis võiks see tähendada nelja päevaga välja astumist NATOst ja liitumist SRÜga.

Erinevalt Iraagi sõjast kaks aastat hiljem oli rahvusvaheline toetus USA-le peaaegu täielik. Sõjategevus ise algas pommitamisega hävituslennukitelt, mis tõusid õhku lennukikandjailt. B-2 pommitajad aga olid õhku tõusnud kodubaasist Missourist. Neid aitasid eriüksused, CIA agendid, sõdurid ja NATO väed. Samas on analüütikud viidanud, et «saapaid maapinnal» oli liiga vähe: 110 CIA ohvitseri ja 316 eriüksuslast.

Taliban ei kontrollinud siiski sadat protsenti riigist. See andis ameeriklastele võimaluse liiduks afgaani sõjapealikega, kes moodustasid Põhjaalliansi – peamiselt tadžikid ja usbekid –, nemad pidas võitlust puštudest koosneva Talibaniga. Ülesande muutis tõenäoliselt raskemaks Põhjaalliansi liidri Ahmad Shah Massoudi mõrvamine kaks päeva enne 11. septembri rünnakuid kahe Al-Qaeda enesetaputerroristi poolt.

Tundus, et kõik läheb libedalt. 2001. aasta detsembriks olid USA väed löönud Talibani ja Al-Qaedat, sundides neid põgenema Pakistani piiri poole, kust Taliban oli alguses tulnud. 12. novembril oli Taliban maha jätnud pealinna Kabuli, kuhu järgmisel päeval marssisid sisse Põhjaalliansi võitlejad.

Ent 2001. aasta detsember oli laias laastus ka hetk, mil asjad hakkasid ameeriklastel ja rahvusvahelisel koalitsioonil kiiva kiskuma. USA toonane kaitseminister Donald Rumsfeld ei jõudnud üldsusele ära kiita seniolematut sõjalist liitu – hobustel kappavad mudžaheedid ja täppisrelvadega varustatud USA armee –, kuid kui liitlasväed olid jõudnud Tora Bora koobastikuni, ei jätkunud neil piisavalt sõdureid Al-Qaeda liidri Osama bin Ladeni tabamiseks.

Bin Laden oli tõenäoliselt komistuskivi USA sõjalises kampaanias terrori vastu. Igasugune sõjateadus ütleb, et sõda ei võideta, kui ei ole teada selle eesmärgid. Kas ameeriklased läksid sõtta terrori, Afganistani, Talibani, Al-Qaeda või hiljem ka Iraagi vastu? Lihtinimestele, eriti väljaspool lääneriike, jäi ilmselt mõistetamatuks, miks ameeriklased ei suuda tabada üht meest ja mida tähendab nende loosung «sõda terrori vastu».

Niisiis teatas Bush juba järgmisel, 2002. aastal, et ta ei ole bin Ladeni pärast mures. Ometi vastas Bush neli aastat hiljem telekanalile CNN antud intervjuus küsimusele, kas ta annaks käsu bin Laden tappa: «Absoluutselt.» See on oluline sõnum, arvestades ka bin Ladeni hilisemat saatust.

USA sõjavägi käitus vastuoluliselt. Ehkki Al-Qaeda ninamehed jäid tabamatuks, hakkas Afganistani operatsioone juba 2002. aastal varjutama USA kavandatav sissetung Iraaki. Ameerika Ühendriigid hakkasid ressursse koondama Iraagi tarbeks, jättes esialgu Afganistani napid 4000 USA sõdurit, keda täiendasid 5000 NATO riikide sõdurit. Ajalooliselt – ehkki igasugune ajalooline paralleel on lihtsustus – võiks seda võrrelda hetkega, mil Adolf Hitler otsustas natside sõjamasina pöörata 1941. aasta suvel lõunasse, mitte jätka kontsentreeritud pealetungi Moskvale.

Midagi tuli peale hakata siiski ka Afganistani endaga. 2001. aasta detsembris võõrustas ÜRO Bonni konverentsi Saksamaal. Omavahel kohtusid mitmed Afganistani liidrid ning kohtumine päädis Afganistani Ajutise Võimuga, mis hakkas ette valmistama uut põhiseadust ja uut valitsust.

Esialgu olid märgid Afganistani riiklikust arengust head. Hakkasid arenema tervishoid, majandus, transport, põllumajandus ja ehitus. Võib-olla saab osa esialgsest edust kanda ka kontrasti arvele – kui Taliban oli viinud riigi sisuliselt keskaega, siis iga väiksemgi muutus torkas kohe silma. Tagasi pöördus ka üle viie miljoni välisafgaani oma kapitaliga.

Kuid igasugune sõda on ka meediasõda. 2002. ja 2003. aastal olid maailma meedia fookusse tõusnud ettevalmistused sõjaks Iraagiga ja hiljem ka sõda ise. Liitlasriikide avalikkuse tähelepanu nihkus Afganistanilt Iraagile, ning see asjaolu – lisaks veel liitlasriikide jõudude nappus – oli kindlasti üheks põhjuseks, miks 2003. aastal alustasid Talibani jõud aktiivset võitlust NATO vägede vastu. Talibani nn koduväljakuks olid Afganistani-Pakistani piirialad.

Liitlasväed jõudsid põhjalikuma vastulöögini alles 2005. aastal, tekitades kahju Talibanile mägialadel. Alates 2006. aastast hakkasid NATO rahvusvahelised julgeolekuabijõud (ISAF) üle võtma USA operatsiooni Kestev Vabadus Lõuna-Afganistanis. Selles osalesid ka Eesti kaitseväelased.

Olukorra muutis keerulisemaks asjaolu, et keegi ei teadnud Afganistani puhul, millest räägitakse. Kui küsisin 2007. aastal Tartus Afganistani konverentsil toonaselt Saksa kaitseväe juhatajalt kindral Wolfgang Schneiderhanilt, kas Afganistanis on sõda ja mida kavatsetakse teha Talibani rünnakute vastu, sain vastuseks, et sõda ei ole, tegemist on missiooniga.

Tolleks ajaks oli Afganistani operatsioon kestnud juba ligi kuus aastat ja see hakkas mõju avaldama ka liitlasriikide sisepoliitikale. Schneiderhani sõnul: «jätkata missiooni ja omada kannatust, et jätkata». Ent patsifistlikult Saksmaalt pärit Schneiderhan ütles 2007. aastal välja, et üks raskemaid asju – mitte küll Afganistanis – on veenda kodust publikut, et see, mis me teeme, on õige.

Tundus, et lisaks rahvusvahelisele üldsusele hakkasid ka afgaanid ise aru saama – võib-olla olid nad nii kogu aeg arvanud, aga nende hääl ei kõlanud veel jõuliselt –, et nende kodumaaga läheb veidi rohkem aega, kui loodetud. Seda vaatamata valimistele.

Sai ka selgeks, et sõda Afganistanis pole omaette nähtus. Nii väitis 2007. aastal mulle Afganistani kaitseministeeriumi ametnik kindralmajor Payenda Mohammad Nazem, et riigi areng ei sõltu üksnes Afganistani valitsuse võimekusest, vaid ka rahvusvahelise üldsuse kaasatusest. Absoluutselt kuldsed sõnad.

Kunagine Euroopa Komisjoni välisasjade volinik Chris Patten nendibki oma raamatus «What Next? Surviving the Twenty-First Century»: «Ebaefektiivne sisepoliitika narkootikumide suhtes paljudes arengumaades hoiab sõjapealikud tegevuses Afganistanis.»

Seega: Afganistani sõda pole üksnes võitlus terrorismiga või USA heitlus Talibaniga. Niikaua kui leidub arengumaid, kus saab terroriste treenida ja narkootikume turustada, elab ka sõda Afganistanis.

2008. aasta oli aeg, mil sõda kandus esimest korda üle Pakistani territooriumile. Väidetavalt maandusid USA eriüksuslased helikopteriga ja ründasid kolme maja Talibani ja Al-Qaeda turvabaasi lähedal. Surma sai seitse kuni kümme inimest. Pakistan teatas, et ei luba säärast tegevust enda territooriumil.

Pakistani probleem hakkas ameeriklasi üha enam kummitama. Seda tegelikult juba enne 2008. aastat. Nii kirjutab Bush, kuidas Pakistan oli jätkuvalt haaratud India küsimusest ja kulutas oma vahendeid sõjaliselt konventsionaalseteks lahinguteks Indiaga, mitte vastuterrorismi operatsioonideks (USA ise muidugi oli hõivatud ka Iraagiga, seega on Bushi etteheide veidi õigustamatu).

Bushi väitel jälitasid Pakistani eriteenistused küll Al-Qaedat, kuid mitte nii väga Talibani. Lisaks sellele ei saanud omavahel läbi Musharraf ja Afganistani president Hamid Karzai. Kogu Pakistani küsimust on kuni tänaseni saatnud spekulatsioonid, mille järgi teeb Pakistan küll siseolukorda arvestades mossis nägu USA operatsioonide peale oma territooriumil, kuid on USA abi eest salamisi ameeriklaste rünnakute suhtes silmad kinni pigistanud.

2009. aastal teatas USA uus president Barack Obama 30 000 lisasõduri saatmisest Afganistani. Samal ajal algasid ka rahupüüdlused. Karzai valitsus üritas läbi rääkida Talibani mõõdukama tiivaga.

2010. aasta novembris ütles Obama esimest korda välja tähtaja, mil USA peaks Afganistanist lahkuma. «Minu eesmärk on tagada, et 2014. aastaks oleme me asja üle andnud, afgaanid on juhtpositsioonil, ja eesmärgiks on ka, et me poleks hõivatud säärast sorti sõjategevusega, nagu me oleme praegu,» ütles Obama.

Siis tuli Osama bin Ladeni surm. Nii kirjutab näiteks Anthony Dworkin Euroopa Välissuhete Nõukogu kodulehel (www.ecfr.eu), kuidas bin Ladeni tapmine 2011. aasta mai algul oli USA võitluses Al-Qaeda vastu kõige tähelepanuväärsem moment alates 11. septembrist 2001. «Juhtudes peaaegu kümme aastat pärast 9/11, paistab USA operatsioon sulgevat ringi,» kirjutab Dworkin.

Obama kirjeldas tapmist kui «õiglust», see vallandas muidugi Euroopas ja Eestiski pahameeletormi, kuidas on võimalik inimest ilma kohtuta surmata. Samas nagu nägime juba 2006. aastast, aga ilmselt varemgi, on USA olnud kindel bin Ladeni elimineerimise vajalikkuses.

Samas tundub 2014. aasta vägede lahkumiseks mõneti ebarealistlik tähtaeg. Kabulis räägib suurenenud vägivald vastupidist. Samuti mõrvad. Alles 20. septembril tapsid enesetaputerroristid Afganistani endise presidendi Burhanuddin Rabbani. Sellele olid eelnenud Karzai poolvenna Ahmed Wali Karzai, Kandahari linnapea Ghulam Haidar Hameedi jt kõrgete ametikandjate mõrvad.

Siiski loetleb ajakirja Foreign Affairs viimases numbris aastail 2009 – 2011 ISAFi ühendstaabi ülem David M. Rodriguez neli põhitingimust, mis peaksid olema täidetud, enne kui afgaanid saaksid oma riiki täielikult ise valitseda.

Esiteks peavad liitlasjõud maksimaalselt ära kasutama koostööd Afganistani valitsuse kõikide tasemetega.

Teiseks tuleb USA-l jätkuvalt teha koostööd Pakistaniga võitlemaks seal pesitseva Talibaniga.

Kolmandaks tuleb paremini lahendada rahvuslikud erimeelsused Afganistani administratsioonis.

Neljandaks peab arenema dialoog USA ja Afganistani ning NATO ja Afganistani vahel, et olla kindlad riigi plaanides pärast 2014. aastat. Paika tuleb panna pikemaajalisem poliitika.

Eesti liitus Afganistani operatsiooniga 2003. aastal. Toonane välisminister Kristiina Ojuland nentis sama aasta intervjuus Postimehele, et «välispoliitiliselt on Afganistan, nagu ka teised rahuvalvemissioonid, Eestile üliolulised meie enda julgeoleku ja meie enda välispoliitilise maine tagamise mõttes.» Järk-järgult kasvas Eesti osalus ja avalikkus hakkas kohati ajakirjanduses nägema rohkem lugusid Afganistanist kui näiteks Lätist.

Eesti eripära võib, võrreldes Lääne-Euroopaga, olla selles, et Afganistan ei ole meile võõras koht. Nii on Afganistanis käinud praegu ka inimesed, kes olid seal Nõukogude Liidu päevil. Arvatavasti on see andnud eestlastele ja ka teistele endistele Nõukogude Liidu rahvastele erilise kogemuse.

Ajakirjanikuna 1989. aastal ja ka nullindatel Afganistanis käinud Toomas Sildam kirjutab 2006. aasta Diplomaatias: «Afganistanis õpid ja harjud ohuga leppima. Oht pihta saada on Afganistanis samasugune nagu 17 aastat tagasi, samasugused on ka saabastesse pugev liivatolm ja kuni 60-kraadised suveilmad.

Sõda on sõda ning pole vahet, kas sind tulistavad Salangi tunneli lähistel NSV Liidu militaar­konvoid jahtivad sissid või Helmandi provintsis NATO vägesid ründavad Talibani võitlejad. Kalašnikovi automaat on ikka ühesugune, nagu ka autode või soomukite tabamiseks loodud RPG – granaadiheitja.»

Mõnevõrra erineb sellest Afganistanis Nõukogude armees olnud Alar Niguli võrdlus (raamat «Võitlus kahel rindel ehk eestlase juhtumised Nõukogude armee päevil Afganistanis»), kel õnnestus 2007. aastal Afganistani külastada.

«Tänase Eesti kontingendi sõdurite silmis näeb rahu, heasoovlikkust, aupaklikku suhtumist üksteisesse. Visatakse nalja, mis on heatahtlik ja moraali ülendav,» nendib Nigul, ja seda erinevalt Nõukogude armeest, kus möllas dedovštšina.

Ka ei ole Afganistani küsimus, seda vaatamata kokku kaheksale hukkunule ja riigieelarve kulutustele, osutunud Eestis väga suureks sisepoliitiliseks küsimuseks. Missiooni pikendamine on kulgenud ilma suuremate vaidlusteta riigikogus ja avalikkuses.

Oluline on muidugi mõista, et Afganistani kümnend langeb ligilähedaselt kokku ka netikommentaaride ajastuga – kaitseväelased on ise mitu korda rõhutanud, et netikommentaatorid on tihti ebaõiglased ja raske on just nende omastel – mitte neil endil – neid kommentaare lugeda.

Aeg-ajalt tuleb ette skandaal­seid seiku. 2011. aasta kevadel oli Eesti meedia täis teateid, nagu üritanuks toonane kaitseminister Jaak Aaviksoo takistada Briti ajalehe The Telegraph USA korrespondendi Toby Harndeni raamatu «Dead Men Risen» («Surnust tõusnud mehed») ilmumist. Nimelt kirjeldatakse raamatus, kuidas Estcoy-8 sõdurid olnud liiga innukad lahingusse kippuma, mis neile aga hästi ei lõppenud.

Analüütikud on kiitnud ka Eesti suurt panust Afganistani operatsiooni per capita ehk ühe inimese kohta. Praegu on Eestil Afganistanis umbes 150–160 sõdurit, mis seab Eesti per capita arvestuses nelja-viie enim panustava riigi sekka. 2014. aasta võib kujuneda ka Eestile otsustavaks, kui Afganistanist lahkuvad ameeriklased.

Ei ole aga kindel, kas tänaseks juba kümme aastat väldanud ja tegelikult enne sedagi riiki räsinud sõda selleks ajaks lõpeb. Ning kui sõja eesmärgid olid ameeriklaste kaitsmine ja Afganistani vabastamine, siis kas need on täidetud? Kas on täidetud Eesti põhjendus liitumiseks Afganistani operatsiooniga: parandada meie enda julgeolekuolukorda?

Eesti osalus Afganistanis

Eesti osales Afganistanis kuni 2006. aastani demineerimismeeskondadega, mis tähendas, et kuni 2006. aastani oli Eestil pidevalt Afganistanis ca 20 kaitseväelast. 2006. aastal lisandus sellele Põhja-Afganistanis tegutsenud sõjaline vaatlusmeeskond (kokku umbes kümme kaitseväelast) ning 2006. aasta teisest poolest ka jalaväekompanii, mis esialgu oli tegelikult vaid ühe jalaväerühma suurune (50–60 kaitseväelast).

2007. aastast hakkas Lõuna-Afganistanis tegutsema juba täiemahuline jalaväekompanii, millele lisandus Eesti kontingendi logistilise toetamisega tegelev logistiline toetuselement NSE (umbes 20 kaitseväelast), Kabulis Eesti ajutist asjurit turvav neljameheline sõjaväepolitsei lähikaitsemeeskond ning staabiohvitserid erinevatest staapidest. Ehk kokku keskmiselt 120 kaitseväelast.

2008. aasta jooksul lisandus Afganistani ka jalaväekompanii tegevust toetav miinipildujarühm, samuti on mõnevõrra suurenenud mitmesuguste üksikute erialaspetsialistide arv (tulejuhid, lahingupioneerid jt), mistõttu tegutseb alates 2008. aastast Afganistanis pidevalt keskmiselt 150 kaitseväelast.

Lisaks saatis kaitsevägi 2009. aasta II poolaastal ajutise, ühekordse panusena Afganistani valimiste perioodiks täiendava jalaväekompanii (Estcoy-E, kokku umbes 120 kaitseväelast), millega kasvas Afganistanis tegutsevate kaitseväelaste arv ajutiselt umbes 260ni.
Praegu on meie osalus Afganistanis 150–160 meest.