Homme algavad Eesti meistrivõistlused kergejõustikus, augustis ootavad ees Euroopa meistrivõistlused. Staažika sporditeadlase Ants Nurmekivi meelest võib ka väikeriigist saada tipptegija, seda juhul, kui andekas noor põlvkond saaks toetuda rohkem ja süsteemsemalt meie edulugudele.
Eesti rahvas on spordiusku. Nähtavasti mängib see meie ühises mõtteenergias olulist rolli. Miks muidu jälgitakse suurvõistlusi põnevuse ja kaasaelamisega, eriti muidugi siis, kui meie sportlastel läheb hästi. Positiivsed muljed on nii sügavad, et jääb tunne, nagu aitaksime ise neile kaasa. Siiski otsustavad spordis sportlase enda tahe, andekus ja pühendumus, selle tõukel saadakse olümpiavõitjaks.
Olles elav eeskuju, toovad olümpiasangarid sporti hulgaliselt noori, propageerivad tervislikku ja sportlikku eluviisi ning õpetavad realiseerima unistusi. Uskumatu, aga tõsi, et olümpiavõitja Erki Noole eeskujul on meil tekkinud terve plejaad heasse rahvusvahelisse klassi kuuluvaid kümnevõistlejaid.
Eesti kui väike riik peab oskama jälgida spordimaailma strateegilisi arenguid ja selle järgi kohandama omi. Spordimeisterlikkuse kasvu ei ole võimalik saavutada kiiresti mõne lihtsa lahendusega. Selle tagab eelkõige entusiastlike treenerite sihikindel aastatepikkune töö ning soodustavate tegurite arvestamine. Väikeriik suudab kiiresti ja efektiivselt reageerida muutustele. Paindlikkus ja õppimisvõime on oluline eelis suurriikide ees. Islandi, Sloveenia, Serbia jt kogemused on need, mida tundma õppida ja kasutada.
Millised arengusuunad iseloomustavad meie kaasaja tippsporti? Keskendume kahele mõjukamale: kiirusele ja lihaste elastsusele. Ülatav on kiiruste plahvatuslik kasv isegi sellisel vastupidavusalal nagu murdmaasuusatamine. Jalg-, korv- ja käsipallis omavad kiirusvõimed ja kiiruslik osavus (agility) otsustavat tähtsust. Kergejõustiku jooksualadel sprindist maratonini on kiire jooksurütm ja selle säilitamise võime üliolulised, sest seostuvad kiire pöiakontakti ajaga.
Kiirus kui liigutuslik võime sõltub suuresti närviportsesside liikuvusest ja koordinatsioonist ning kiirete lihaskiudude hulgast. Need geneetiliselt tingitud näitajad peegeldavad arengupotentsiaali, samas aga alluvad raskelt treeningule.
Noortest kümnevõistlejatest on kiirusevõimed piisavalt head vaid Karl Robert Saluril. Erki Nool näitas aga veenvalt, kui oluline on see omadus tippu jõudmisel. Tema kogemus on väärtuslik. Paranenud maksimaalne kiiruse tase tagas hea ülekande hoojooksu kiirusele kaugus- ja teivashüppes ning kiiruslikule vastupidavusele 400 meetri jooksus. Ere näide selles vallas on olümpiavõitja Ashton Eatoni fenomen.
Kiirusevõimete tase on üks meie võimeka järelkasvu nõrgemaid külgi. Uuemad aju arengu uuringud (nt Siegel, 2018) kinnitavad, et juba lapseeas on vaja pöörata tähelepanu närviringide mõjutamisele, mis on seotud koordinatsiooni, osavuse ja liigutuste sagedusega.
Kiirus sõltub ka maksimaalse ja kiire jõu tasemest. Rõhutades üleliia maksimaalset jõudu, tekib oht, et suurenenud lihasmassi tõttu vähenevad nii lihaste kui ka kõõluste ja sidemete elaststusomadused ning koordinatsioon. Et kõõluste ja sidemete areng on tunduvalt aeglasem kui lihaste areng, ei pea need hiljem vastu ja tekivad vigastused. Venituse ajal salvestavad just kõõlused ja sidemed kõige enam elastusenergiat ja taastavad selle boonusena kiiremaks äratõukeks hüpetes, jooksus ning äraheideteks heidetes. Visuaalselt torkab see enim silma hüpetes kerguse ja lennukusega. Jälgige Eesti 13-aastast kõrgushüppelootust Liisa-Maria Lusti!
Meie kõrgus- ja kolmikhüppe olümpiavõitjad Jüri Tarmak ja Jaak Uudmäe jäid kindlaks oma veendumusele jõutreeningu spetsiifilisusest, mis vastas nende kehalistele eeldustele. See polnud lihtne, sest aastatel 1970–1980 usuti Nõukogude Liidu koondises peamiselt maksimaalsesse jõudu ja kangitreeningutesse, üksikutel juhtudel muidugi ka anaboolsete steroidide «imesse». Tarmaku treener Pavel Goihman töötas välja lihaseelastsuse arendamise põhjaliku süsteemi, mis viis Tarmaku olümpiavõiduni ja väljapaistvate tulemusteni teisedki tema õpilased. Lihaseelastsuse arendamine tingib vajaduse kiire lõdvestuse põhjalikuks teaduslikuks lahtimõtestamiseks – see looks täiendava stiimuli metoodiliseks edasiliikumiseks. Tarmaku vaimsus ja otsingupüüded ei vääri ainult imetlust, vaid kasutamist meie praeguste kergejõustiklaste treeninguis. Seda on kahetsusväärselt vähe teha osatud.
Gerd Kanterit aitas saavutustel tema projektipõhine meeskond eesotsas Raul Rebasega. Kuna mõttel on suur jõud, peab õige mõtteviis domineerima juba sportlastee alguses.
Uudmäe sportlastee mõjutaja oli tema Nõukogude Liidu koondise nõuandja Vitold Krejer, tippspetsialist ja Melbourne'i OM-pronks. Samas on teada tema suuremahulised hüppe- ja kangitreeningud, mis võisid paljudele mõjuda negatiivselt. Kahtlemata oli aga väärtuslik tema kolmikhüppajatele antud subjektiivsetel aistingutel põhinev suunis ehk liigutuslik ülesanne. See kõlas järgmiselt: hoojooksul saavutada suurim kiirendus ja «rünnata» hüppepakku, hüpata «pikalt, madalalt, edasiliikumisega». Selle suuna ideaalne täitja oli maailmarekordiomanik Jonathan Edwards.
Nii Tarmak kui ka Uudmäe paistsid silma väga heade eeldustega hüppealadeks: sihvakas kasv ja kerge kehakaal, pikad jalad ja Achilleuse kõõlused. Siiski oli sihikindel ja mõtestatud treening see, mis viis eelduste suurepärasele realiseerimisele.
Spordis on vaimsel ettevalmistusel järjest suurem tähtsus. Võtame olümpiavõitja Gerd Kanteri isiksuseomadused: aktiivne eluhoiak ja sihikindlus, töökus, üldine ja sportlik intelligentsus, usk oma võimetesse, koostöövalmidus, analüüsivõime, autoriteedi saavutamise võime. Kanterit aitas saavutustel tema projektipõhine meeskond eesotsas Raul Rebasega. Kuna mõttel on suur jõud, peab õige mõtteviis domineerima juba sportlastee alguses.
Spordis saab järjest määravamaks treenerite, arstide, teadlaste, füsioterapeutide ja taastumisspetsialistide omavaheline koostöö. Sportlikud valikud eeldavad aja nõuetele vastavat spordisüsteemi, juhtimiskvaliteeti ning eri ettevalmistuse mudelite, sealhulgas projektipõhiste kasutuselevõtmist.
Piiratud inim- ja majandusvõimalustega väikeriigil tuleb suuremat tähelepanu pöörata treenerite õppimis- ja õpetamisvõimele, analüüsi ja loomingulise mõtlemise taseme tõstmisele, mis tuleks viia kooskõlla töötasuga. Noori peibutavad praegu andekatele sportlastele pakutavad tingimused USA ülikoolides. Kuidas kindlustada, et nad saaksid Eestit tiitlivõistlustel esindada parimas seisundis, tippvormis?
Olümpiavõitjaks saab tulla sportlane, kes siiralt usub selle võimalikkusesse. Meie noortel sportlastel on, kellest ja millest eeskuju võtta. Kui seda efektiivselt ära kasutada, saame juba lähiaastail tunda suurt uhkusetunnet ja kaasaelamisrõõmu.