Firma otsib jalgrattaregistri pidajat

Hansabi klienditeeninduse direktor Andrus Kuldkepp näitab jalgratta märgistamise komplekti, mis tulevikus registri kasutajatele kätte toimetatakse. mm/Foto MIHKEL MARIPUU/POSTIMEES Foto: Mihkel Maripuu

Turvalahendustega tegelev aktsiaselts Hansab pakub Tallinnale uudse süsteemiga jalgrattaregistri lahendust. Paraku ei taha ei linnavõim ega ettevõte ise registripidamisega tegeleda.

Hansabi klienditeeninduse direktori Andrus Kuldkepi sõnul pakub ettevõte rataste märgistamise paketti ning võimalust hoida registriandmeid oma välismaise partneri juures rahvusvahelises registris.

Eesti väiksuse tõttu on oht, et siinne register võib varem või hiljem välja surra ja sel juhul lähevad registriandmed kaotsi. Selleks hoitaksegi andmeid juba aastaid tegutsenud ja oma elujõulisust tõestanud Inglismaa registris.

«Eestis on ka varem proovitud rattaregistreid teha, aga need on mingil hetkel sumbunud. Seepärast püüamegi otsida katusorganisatsiooni, kes tahaks selle asjaga tegeleda ja seda propageerida,» rääkis Kuldkepp.

Tegemist on uut tüüpi lahendusega, mida Eestis pole varem kasutatud, kuid mis mujal maailmas toimib. «Meie firma profiil ei ole selline, et hakata niisugust asja otse eraisikutele pakkuma. Sellepärast pöördusimegi linnavalitsuse poole ja pakkusime seda lahendust nendele. Kohtusime transpordiameti esindajatega, kes ütlesid, et nad küll toetavad meid igati, kuid ise nad registripidajaks olla ei taha,» lausus Kuldkepp.

Hansab aga plaanis alustada rattaregistriga just Tallinnas, sest see on suur omavalitsus, kus on rattaomanikke tunduvalt rohkem kui mujal. Väikeses asulas teavad kõik kohe ära, kui naabrimees endale kalli ratta ostab. Suur linn on selles suhtes palju anonüümsem ja kuritegevust on linnas samuti rohkem.

Linn soovitas ettevõttel kontakteeruda ühendusega Eesti Rattarikkaks. Praegu püüabki Hansab nendega suhelda ja vaadata, kas neil on huvi sellise asjaga tegeleda. Linnavalitsuse puhul oli positiivne see, et nad andsid põhimõttelise nõusoleku propageerida uut registrit näiteks jalgrattateede kaartidel ja muudes sellistes kohtades.

Rattaregistri toimimispõhimõte on lihtne. «Eesti elanike jaoks luuakse Eesti domeen, kus saab oma sõiduriista registreerida. Pärast registreerimist saadetakse inimesele pakk, kus on on ampull UV-filtriga vedelikuga ja väike pintsel. Võetakse kleebis, kleebitakse see rattale, kaetakse vedelikuga ja põhimõtteliselt võibki selle kleebise sinna jätta,» kirjeldas Kuldkepp.

Ta lisas, et Eesti oludes on siiski vist targem kleebised pärast märgistamist eemaldada, sest muidu saab varas kohe aru, millistes kohtades märgistus on. Võimaliku varga jaoks jääb rattale hoiatussilt, mis teatab, et ratas on märgistatud. Samas pole selle järgi võimalik aru saada, kus märgistus on. Märgistuse lugemiseks läheb vaja UV-lampi. Selleks, et andmekaitseseadusega mitte vastuollu minna, tuleb registri kasutamiseks ennast ID-kaardiga identifitseerida.

Kuldkepi sõnul tegeleb nende Inglise partner peale jalgrataste ka paljude muude asjadega. Firma põhikliendiks on autotööstused ja nende märgistust pidi kandma 18 protsenti Inglismaa autodest. Eestis võiks ühe ratta registreerimise hind Kuldkepi sõnul olla kuni kümme eurot. Selle raha ees on eluaegne märgistus ja registriteenus. Samuti on tõenäoline see, et mitme ratta registreerimisel on võimalik saada allahindlust.

Seda kõike aga siis, kui leidub keegi, kes on registripidamisest huvitatud. Hansabil ei ole otstarbekas seda teha, sest rattaregistri edukaks käivitamiseks võib vaja minna näiteks mõnda seadusemuudatust, mida mittetulundusühingul oleks tunduvalt lihtsam läbi suruda kui äriettevõttel.