Laupäeval ühes Viru tänava jalatsipoes olin häbiväärse situatsiooni tunnistajaks. Omavahel inglise keeles rääkiv perekond, turistid, tahtsid soetada oma lapsele veekindlaid saapaid – väljas sadas just vihma ja lapse jalas olnud jalatsid polnud ilmale vastavad.
Noorele müüjannale – tema inglise keele oskus oli umbes kolmanda klassi tasemel – jäi arusaamatuks, mida temalt tahetakse, kuid see ei takistanud teda sõnasõtta asumast. Vestluse lõpus, juba väga kõrgendatud toonil ütles ta soliidse välimusega daamile: «Kao minema, kui sulle midagi ei meeldi!»
Tegemist on üsna kalli esinduspoega meie pealinna südames, kus turiste käib hordide viisi. Selle taseme poes peaks müüjatel olema doktorikraad viisakuses ja abivalmiduses.
EAS eraldas sel aastal Eesti promomisega seotud reklaam- ja turundusüritusele üle kolme miljoni euro Euroopa Liidu struktuurifondidest, kuulutades, et just turism aitab meie majandusel tõusta. Ja ainult sellega turismitoetus – väga erinevatel tasemetel – muidugi ei piirdu.
Raske on endale ette kujutada, mis peaks juhtuma, et see perekond tahaks pärast kirjeldatud juhtumit veel kord Tallinnasse tulla. Ning vaevalt soovitavad need inimesed ka oma sõpradel-tuttavatel Eestis puhata ja siia oma raha jätta.
Mulje linnast sõltub igast näost, mida turist näeb, igast kontaktist, mis tal tekib. Ja vastutus lati kõrgel hoidmise eest lasub igal meie linna elanikul.