Enne laupäevast operatsiooni oli Afganistanis hukkunud kuulipilduri abi Agris Hutrof käinud koos lahingupioneeriga harjutamas isevalmistatud lõhkekehade otsimist – ta oli valmis asendama ka kõiki teisi ametikohti rühmas.
Agris Hutrof oli leidnud oma tee
17. oktoober 2011, 11:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reede õhtul vestles Hutrof (25) MSNis oma elukaaslase ja kahe pisitütre ema Juta Meidlaga. Vanem, kahe ja poole aastane Marisol toksis Lääne-Virumaal Pandiveres Raekülas ka ise arvutiklaviatuuril mõned tähed, mille ema tõlkis: mis issi teeb? Isa lubas, et nädala pärast tuleb taas internetti ja ajab perega juttu. Oma igapäevasest ohtlikust tegevusest ei rääkinud Hutrof kodustele ei internetis ega ka kodus käies suurt midagi.
«Liiga julge olevat ta olnud – kui vaja minna, siis läks esimesena,» teadis Meidla nüüd. «Samamoodi nagu tavaelus.»
Ka fotosid on Estcoy-12 arhiivis kapral Hutrofist vähe – need on enamasti selja tagant võetud, sest ta läks kõige ees.
Hutrofi sõjameheks saamine ei olnud nii, et poiss oleks väikesest peale tahtnud püssi kandma hakata. Vastupidi: aastaid hoidis noormees kaitseväeteenistusest kõrvale.
Rakveres sündinud ja lapsena põhiliselt Tamsalu lähedal Põdrangu külas elanud Hutrof otsis kaua õiget ametit ja elurada. Pärast põhikooli lõpetamist läks ta Rakverre ametikooli tisleriks õppima, aga hakkas ka üsna pea ehitusel tööl käima. Lõpuks jäidki tisleripaberid saamata ning mees töötas Rakveres, Tallinnas ja mujal ehitustel.
Sõbrad, kes eile koos istusid ja Hutrofi meenutasid, arvasid, et ju oli ka palk, mida kaitseväelastele makstakse, üks põhjus, miks mees mundrit kandma otsustas hakata. Sõbrad teadsid, et ohtliku sõjatöö eest makstakse rohkem kui Eestis ehitusel.
Kui aga Agris oli Jutat kohanud, noored koos elama hakanud ja naine jäi esimese lapse ootele, otsustas mees, et käib kaitseväes ära. «Ütles, et ei ole ju mõtet 27. eluaastani trahve maksta, käib kaitseväes ära,» meenutas Meidla.
Hutrof läks aega teenima ja avastas, et talle tegelikult meeldib sõjaväelase amet.
«Agris küsis minult, mis ma arvan, kui ta kaitseväkke tööle jääb. Vastasin, et tehku, mida õigeks peab, muidu hiljem kahetseb, et ei proovinud,» rääkis väike heledapäine Juta, nüüd juba kahe tütre ema.
Pisem, Marisel sündis tänavu veebruaris. Tema ei tea oma isast midagi. Vanem, Marisol oli pereema sõnul isa tütar, aga kuna Agris kohtus viimasel poolel aastal temaga harva, siis ei tundnud tüdruk viimati isa ära.
«Kui Agris septembris kümnepäevasele puhkusele tuli, vaatas tütar võõrastades eemalt ja küsis minult, kes see on. Kui vastasin, et issi, jooksis Agrise juurde, kallistas ja musitas ning ei jäänud temast mitmel päeval sammugi maha,» rääkis Meidla.
Suurt vahet pereelus Hutrofi Paldiskisse tööle minek ei toonud: ka varem käis ta kodust kaugemal tööl ja sai pere juures olla vaid nädalavahetustel.
Viimati kodus käies ostis Agris pesumasina ja Afganistanist naastes plaanis vanasse majja, kus elatakse koos Juta venna perega, korraliku duširuumi ehitada. Ikka põhjalikult ja korralikult, nagu ta alati oli harjunud kõike tegema.
Mullu suure tormi ajal, mis Väike-Maarja kirikult katuse viis, lendas Raekülas ainukesena katus minema just Agrise ja Juta kodult. Koos sugulastega pani Agris majale uue katuse.
Meidla teadis, et tänavu mais Afganistani läinud Hutrof oli juba esitanud avalduse, et uuele missioonile minna. «Ta oleks kohe teisele missioonile jäänud, aga jäi avalduse esitamisega veidi hiljaks ja nii pidi vahepeal Eestisse jääma,» ütles kaasa. «Ta plaanis ka sõjakooli minna ja sõjaväelist karjääri teha.»
Saatuslik hommik
«Üleeile viis Eesti kompanii kava kohaselt läbi puhastusoperatsiooni vastutusalas,» kirjeldas ka ise samal ajal Afganistanis viibinud kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneots juhtunut.
«See lahingugrupi operatsioon viidi läbi jalgsi, sest raske maastiku tõttu, kus on palju kanaleid, polnud mõtet tehnikat kasutada,» lisas ta.
Kindral selgitas, et vaatlustehnika kasutamine ja vastase avastamine on nn rohelises tsoonis väga raske, nähtavus pole seal rohkem kui 20–50 meetrit.
Kell 7.31 hommikul sattus rühm isevalmistatud lõhkekeha rünnaku alla, milles kaks Eesti kaitseväelast sai kildudest haavata. Nad toimetati kiiresti arstide hoole alla.
«Meeste elu pole ohus ja kõik kondid on terved,» lausus Laaneots. Missiooni nad ei jätka.
Rühm jätkas operatsiooni ja kell 8.17 sattusid nad vastase varitsusele. Puhkes tulevahetus, mille käigus, ilmselt külgtulest, said kuulidest haavata kapral Agris Hutrof ja veel üks kaitseväelane.
«Haavatud evakueeriti. Vaatamata arstide jõupingutustele suri Hutrof hospidalis,» ütles Laaneots. «Teise kaitseväelase elu ohus ei ole, tal on lihahaav.» (PM)