Harju maakohus ei rahuldanud teisipäeval riigiprokuratuuri taotlust ning ei taandanud mitmetes kuritegudes süüdistatavate ärimeeste Hubert Hirve ja Ardo Vilbre kaitsjat vandeadvokaat Sven Sillarit.
Kohus ei taandanud Hirve ja Vilbre kaitsjat Sven Sillarit (5)
31. juuli 2018, 14:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigiprokuratuur heitis Sillarile ette, et ta on kaitsjana kuritarvitanud oma menetlusseisundit, suheledes vahistatud kaitsealustega viisil, mis võib soodustada uue kuriteo toimepanemist. Kohtule tutvumiseks esitatud kriminaalasja materjalidest nähtub, et Sillari büroos korraldajat läbiotsimisel leiti kirjad, mis olid adresseeritud Hubert Hirve poolt oma lähedastele ja ka vastupidi, samuti leiti kirjavahetus Ardo Vilbre ja tema elukaaslase vahel.
Sillar viitas oma vastuses taotlusele muuhulgas advokatuuriseadusele, öeldes, et kliendi poolt advokaadile üle antud andmekandjad on puutumatud ja konfidentsiaalsed.
Kohtu hinnangul nähtub kirjade pealkirjadest ja nende sisust, et tegemist oli kirjavahetusega kahtlustatavate ja nende lähedaste vahel. Süüvimata kirjade sisusse, märkis kohus vaid mõned kirjade pealkirjad: «Moonika Kallis!»; «Kallis Ardo»; «Ülle isiklik» ja nii edasi. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kliendid pealkirjastaksid kaitsjale edastatud andmekandjad nii isiklikku laadi pealkirjadega. Seda kohtu siseveendumust kinnitavad ka leitud kirjade sisu, millest nähtub, et need on adresseeritud mitte advokaadile, vaid kirjade adressaatidele. Seetõttu leiab kohus, et nende kirjade näol ei ole tegemist advokaadi poolt õigusteenuste osutamisega seotud teabekandjatega advokatuuriseaduse mõttes, vaid tegemist on kliendi isikliku kirjavahetusega, mis on antud advokaadile edastamiseks adressaatidele.
Kohtu hinnangul on tõendamist leidnud, et advokaadibüroo läbiotsimisel leitud kirjade näol on tegemist vahistatud kahtlustatavate poolt kaitsjale edastatud kirjadega oma lähedastele, millega vahistatud kahtlustatavate lähedased on käinud advokaadibüroos tutvumas. Märkimisväärne on sealjuures kohtu arvates fakt, et mõlema kahtlustatava, nii Hubert Hirve kui ka Ardo Vilbre suhtes on prokuratuuri määrusega kehtestatud lisapiirangud, muuhulgas suhtlemiskeeld.
Kohus möönab, et sellise kliendi ja tema pereliikmete kirjavahetuse vahendamise puhul ei ole tegemist klassikalises mõttes õigusteenuse osutamisega, mis peab advokatuuriseaduse alusel olema kaetud konfidentsiaalsuse ja puutumatuse nõudega ning Sven Sillar võib sellist kirjavahetust vahendades olla tõepoolest rikkunud prokuratuuri määrust lisapiirangute kohaldamise kohta. Samas näeb prokuratuuri määruste kohustuslikkuse nõude rikkumise korral ette vastutuse kriminaalmenetluse seadustiku järgi, mille alusel saab taotleda Sillarile karistuseks trahvi, seda aga prokuratuur teinud ei ole.
Kohtu hinnangul ei ole aga prokuratuur oma taotluses piisava põhjalikkusega viidanud, millised on need konkreetsed juhised, mida prokuratuur peab kuritegeliku ühenduse tegevuse jätkumise seisukohalt olulisteks, samuti ei ole taotluse ja esitatud tõendite pinnalt kohtul võimalik tuvastada, millise uue kuriteo toimepanemist võiks selline kaitsja ja tema kaitsealuste suhtlemise viis soodustada.
Kohus möönab, et Hubert Hirv annab tõepoolest oma kirjades juhiseid oma pereliikmetele, kuidas temale kuuluvaid äriühinguid juhtida, kuid samas on kohtul ilma kriminaalasja kõiki materjale hindamata võimatu anda hinnangut, kas neid juhiseid andes paneb Hubert Hirv jätkuvalt toime kuritegu. Seetõttu jättis kohus prokuratuuri taotluse rahuldamata ja ei taandanud Sillarit.
Riigiprokuratuuri kommentaar:
Kuigi kohus leidis, et taotlus Sven Sillari taandamiseks ei ole põhjendatud, leidis kohus ühtlasi ka seda, et Sven Sillar võib olla rikkunud oma kaitsealusele pandud suhtlemiskeeldu ning tema suhtes oleks prokuratuuril õigus taotleda ta trahvimist. Kohus on oma määruses öelnud, et nende kirjade näol ei ole tegemist õigusteenuste osutamisega seotud teabekandjatega, vaid tegemist on kliendi isikliku kirjavahetusega, mis on antud advokaadile edasi andmiseks. Selline kliendi ja pereliikmete kirjavahetuse vahendamine olukorras, kus vahistatule on kehtestatud suhtluspiirangud, ei käi klassikalise õigusteenuse osutamise alla ning advokaat võib olla tõepoolest rikkunud prokuratuuri määrust kahtlustatavale lisapiirangute kohaldamise kohta.
Prokuratuur ei plaani Sven Sillari trahvimist taotleda, vaid soovib keskenduda kriminaalasja võimalikult kiirele lõpule viimisele ning loodab, et advokaat on kohtu määruses toodud seisukohtadest järeldused teinud.
Ühtlasi väärib märkimist see, et Sven Sillar on taotlenud ka kõnealuse kriminaalmenetluse juhi riigiprokurör Kati Reitsaku taandamist ning tema suhtes distsiplinaarmenetluse alustamist ning need taotlused on jäetud samuti rahuldamata ning riigiprokurör Reitsak jätkab selle kriminaalasja juhtimist.