Kas teate, mis tunne on sõita nagu saunalaval?

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaalt Peterburist Rakke rattamaratonile võistlema tulnud Andrei Pantelejev pingutamas 166,5 meetri kõrguse Emumäe otsa, kannul Alges Maasikmets ja Mirko Põldma. Pantelejev sai parima välismaalasena viienda koha. Tema BMC ratas, muide, pole just odavate killast...
Venemaalt Peterburist Rakke rattamaratonile võistlema tulnud Andrei Pantelejev pingutamas 166,5 meetri kõrguse Emumäe otsa, kannul Alges Maasikmets ja Mirko Põldma. Pantelejev sai parima välismaalasena viienda koha. Tema BMC ratas, muide, pole just odavate killast... Foto: Riho Lüüs

Ega Eestimaa kesksuve ootamatult hingemattev leitsak saa takistada neid, kes tahavad end tundide kaupa pingutades proovile panna. Siin järgneb ülevaade sellest, mis tunne siis on.

Higipiisad, mis ülahuule nurgast suhu valgusid, ei olnud soolased, nagu oleks võinud oodata. Need olid pigem kirbevõitu. Ent samavõrd üllatas veel, et mu mäletamist mööda ei olnud higi kiivri alt kunagi varem piki nägu nii kaugele nirisenud. Tavaliselt oli selle teekond saanud otsa silmades – ja see on tõesti ebameeldiv. Kipitab nii, et võtab silmanägemise ära. Aga nägemise hägustumine on ohtlik, kui kiirus ratta seljas ulatub üle 30 km/h ning ees, kõrval ja taga väntab arvukalt mehi, kes pressivad oma jalgest välja vaat et viimast. Kevadisel 135 km pikkusel Tartu rattarallil, mis toimus ilusa päikselise ilmaga, tilkus mul juba kolmandiku maa läbimise järel kiivri alt prilliklaasile koguni nii palju higi, et ühest silmast jäi vaade sõidu lõpuni uduseks. Liiga riskantne olnuks sõitjate massis hakata prilliklaasi puhtamaks nühkima – ja liiati, millega?

Juuli keskel 49 kilomeetri pikkusel Rakke rattamaratonil valitsesid ilmselt kurnavaimad olud, mida Eestimaa tänavustel rattavõistlustel trotsida on saanud. Keskpäeval, kui anti stardipauk, küündis termomeetri punane sammas 30 kraadi ligi. Ainuüksi päikese käes seismine võttis higi jooksma.

See oli ideaalne päev, mil proovida, mida spordihooldustööstus saavutada on suutnud. Kannikate piirkonda määrisin kolmekordse grupisõidu maailmameistri, slovakk Peter Sagani reklaamitavat istmikukreemi, mis peab kaitsma hargivahet hõõrdumise ja haudumise eest. Käevarred ja kukla võidsin sisse jahutuskreemiga, mis, tõsi, pidi mõjuma vaid tunniks, ent asi seegi. Ja kõige peale, nii jalgele kui isegi kõrvalestadele, mis päikest püüdvalt kiivri alt välja turritavad, läks päiksekreem. Hooldusvahendite firma QM Nordic esindajad pakkusid ka pingutusjärgset taastavat salvi, aga põlgasin selle ära väitega, et hästi lõhnavad kreemid on naiste värk.

«Kusjuures huvitaval kombel ostavad seda rohkem just mehed,» kuulsin vastuseks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles