Andras Kaasik – esimene eestlane mõrvarliku K2 mäe tipus

Maailma ühe ohtlikema mäe tipu ründamisel sattus ettevõtja Andras Kaasik täbarasse olukorda, kus tundis, et enam edasi ta ei lähe. «Blokk oli täiesti ees,» tunnistab ta. «Milleks mul seda vaja on, elus on muidki asju?» Probleem oli selles, et ega ta tagasi ka saanud. Nii ta siis kõlkus kuristiku kohal...

Ükski eestlane polnud seda eales suutnud – tõusta maailma kõrguselt teise mäe K2 tippu (8611 meetrit). Sest K2 Hiina ja Pakistani piiril on karm mägi: seal tuleb ronida, ronida tunde. Iga nelja tippu jõudnu kohta tuleb keskmiselt üks, kes seda üritades hukkus. Ja tippu jõudnuid on vähe, eri andmeil alla viiesaja. Ehk üle kümne korra vähem kui noid, kes on vallutanud maailma kõrgeima tipu Everesti.

Kaks nädalat tagasi tegi ettevõtja Andras Kaasik (47) ajalugu: esimese eestlasena tõusis ta kümneliikmelise rahvusvahelise grupi koosseisus K2 otsa. See oli tal kurikuulsa mäe vallutamiseks teine katse. Kolm aastat tagasi koos sõber Tanel Tuuleveskiga tuli üritus halvenenud ilmaolude tõttu pooleli jätta.

Päev pärast Eestisse naasmist rääkis Kaasik oma suvekodus Peipsi kaldal, kuidas seekordne tipu ründamine üle noatera siiski õnnestus.

Kuuldavasti oli tõus K2 tippu õuduste öö, kaheksa tundi surmahirmu kottpimedas. Mis seal siis toimus?

Startisime tipu poole õhtul kell pool kümme neljandast laagrist umbes 7500 meetri pealt. Kui muidu ronid mägedes, hulk vahetusriideid seljakotis, siis tipupäevaks tavaliselt suurt midagi kaasa ei võeta. Mul oli kaks hapnikuballooni, söök ja sulejope sees kolm liitrit vett, kuna olen suure veetarbimisega, lisaks kaks paari kindaid. Allatuleku ballooni olid šerpad juba poolele tagasiteele ära viinud – see on suurte ekspeditsioonide eelis. Seljakott kaalus kaheksa-üheksa kilo.

Algul on poolteist-kaks tundi suhteliselt lihtne. Olin rivis kuues-seitsmes, et ei peaks teed tegema. Siis algab sein ja läheb raskeks. Seal jõuad Pudelikaela servani, kus on jäämurrud ja kus on hästi paljud hukka saanud.

Pudelikael on kolmeosaline. Kõigepealt on jäisel seinal äärekivilaiune, 15–20-sentimeetrine sissetambitud serv, kust alla on tuhat meetrit kukkumist. Jääseina küljes on köis, millest saad kinni hoida. Serv on üsna ebamugav. Väljas on pime ja sa ei näe midagi. See tekitab hirmutunnet.

Järgmine osa on hästi keeruline.