Kristina Kallas – pronksiöö voolitud poliitik

Uue poliitilise jõu Eesti 200 eestvedaja Kristina Kallas leiab, et eestlased võiksid rohkem märgata pingutusi, mida venelased on Eesti riigis hakkama saamiseks teinud. Olles ise pärit venekeelsest kodust, ütleb ta, et tema jaoks polegi rahvus nii selgepiiriline mõiste.

Kõigepealt räägime Narvast. See on minu esimene Narvas käik Eesti Vabariigi ajal ning ma olen veidi kohkunud, kui mitte-eestilikult kole see linn on. Nagu aeg seisaks. Tartu Ülikooli Narva kolledži direktor ja poliitjõu (mitte veel erakonna) Eesti 200 eestvedaja Kristina Kallas räägib, miks see nii on ja kuidas lootus on Narva tagasi tulnud.

«Pärast Krimmi sündmusi hakkas narvakate enesekindlus tagasi tulema. Nüüd nad tunnevad, et nemadki on olulised. Lisaks muidugi põlvkonnavahetus. Nõukogude Liidu lagunemisega kukkus kogu nende maailm kokku ning mahajäetuse ja enesehaletsuse tunne püsis Narvas väga kaua.»

Mõistmiseks soovitab Kallas mõelda sellest kui pikast abielust, kus paar ärkab hommikul üles ja üks ütleb teisele, et kõik need 50 aastat, mis me koos oleme olnud, on pettus ja vale. Teine vaatab talle suurte silmadega otsa ja küsib, mida sa ometi räägid – meie elu on ju olnud ilus ja õnnelik. Sellest šokist ei toibunud terve põlvkond inimesi.

Hoovikohvikute ja asumipäevi Narvas veel ei ole, kuid küll jõuakse ka selleni, on Kristina Kallas kindel. «Linnavalitsuse ja kogukonna suhted on siin väga probleemsed. Ma ei usu, et Eestis oleks ühtegi teist nii keeruliste suhetega omavalitsust,» ütleb ta.

Miks need suhted keerulised on?

Tallinnas on natuke sarnane lugu. Esiteks toimetab linnavõim siin vanast inertsist nagu mingi rajoonikomitee – administreerib, annab käske, korraldab, kontrollib ega tegele üldse kogukonna arendamisega. Kui võrdlen Tartuga, kus ma ise elan, on see nagu öö ja päev. Tartu linnavõim saab aru, et kogukonda tuleb esindada, mitte administeerida. Aga ka Narvas on üles kasvanud uus põlvkond linlasi, kes 21. sajandi inimestena sellist juhtimist ei aktsepteeri.

Teiseks, poliitiline konflikt Keskerakonna ja Reformierakonna vahel kajastub siin väga teravalt. Kui Reformierakond on riigis võimul olnud 17 aastat ja samal ajal on Keskerakond siin võimul olnud 27 aastat, siis on Narvat käsitletud opostisiooni kontrolli all oleva probleemse piirkonnana. Et las nad olla seal. Sellest on tekkinud mahajäetuse tunne, et meiega keegi ei arvesta, meie pole kellegi asi, siia raha ei voola, riiklikke investeeringuid siia ei tule.

Kust unustatuse joon sinu arvates läheb?

Kusagilt Sillamäe juurest. Toilast edasi Oru ristini, sealt hakkab pihta Keskerakonna kontrolli all olev nõukogude inimeste territoorium, mida tuleb Toompealt vaadatuna lihtsalt kontrolli alla hoida, koloniaalvõimuna hallata.

Miks sa ise Narva ei koli, kui kolledžit juhid?

(Paus.) Mu abikaasa ei ole sellega kindlasti nõus. Tema jaoks on Narva pärapõrgu. Ta on üles kasvanud Lodzis, Poola linnas, kus on peaaegu miljon elanikku. Teine põhjus on see, et Narvas ei ole lastele head kooli.

Sina ise koliksid?

Kindlasti. Ma olen Kiviõlist pärit ja need inimesed, kes siin elavad, on minu inimesed. Ma tean ja tunnen neid väga hästi, tean, mida nad mõtlevad, millest unistavad. Ma olen nende seas üles kasvanud.

Üks poliitik ütles mulle, et Eesti 200 on lihtsalt punt silmakirjateenreid. Et kõigest sellest, mida te ette panete, on räägitud küll ja veel. Teile on öeldud: tulge, teeme! Aga teie ei lähe. Miks nii? Mis on Eesti erakondadel viga, et need teile ei kõlba?

(Ohkab sügavalt.) Tänaste poliitiliste parteide hammasrattad on 27 aasta jooksul välja kujunenud vastasseisudesse, punastesse joontesse kinni jooksnud. Neil on nagu mingi lühis sees ja nad ei liigu kuskile. See juhtub süsteemiga paratamatult – jookseb kinni. See ei tööta igavesti. Need inimesed, kes on parteides võimu juures, on seal olnud 10, 15, 20 aastat. Nad on ise need punased jooned tõmmanud ega saa neist üle astuda, öeldes, et oh ei, tegelikult ma nii ei mõelnud.

Ma näen, et nad noogutavad paljude ideede peale, millega Eesti 200 välja tuli. Inimestena saavad nad aru, et neid asju tuleb teha, aga selles süsteemis nad ei julge ega saa neid ise ette võtta. Siin ongi konflikt: vanad tegijad ei saa teatud asju teha, sest nad ei või oma varasemaid lubadusi murda. Mihhail Kõlvart, kes on 15 aastat võidelnud venekeelse hariduse eest, ei saa hakata järsku rääkima, et põhimõtteliselt võiks ikkagi ühtse Eesti kooli teha. Kuidas ta oma valijatele otsa vaataks?