Kus on rändava lapse kodu?

Maailmas ringi rännanud koolieelikust tüdruku joonistatud nägemus oma kodudest. Foto: Erakogu

Kodu, nagu teame, on seotud ühe paigaga, kindla ehitisega. Kodu on koht, kust asud teele ja kuhu ühel päeval tagasi pöördud. Kodu on seega stabiilne, püsiv ja pikaaegne. Paraku on see nüüdisajal ideaal, millele paljude inimeste kodukogemus enam ei vasta.

Emal ja isal – vaat neil on lihtne. Kui üks neist või koguni mõlemad peaks valima karjääri välismaal, plaanivad nad enamasti millalgi tulevikus kodumaale tagasi pöörduda. Aga lastel on märksa keerulisem. Huvitav, mida tähendab neile mõiste «tagasi» ja kus asub nende kodu?

See on üks üleilmastuva maailma aktuaalsemaid küsimusi, millele otsis Tallinna Ülikoolis sotsiaal- ja kultuurantropoloogias kaitstud magistritöös vastust rakendusliku antropoloogia keskuses töötav Helelyn Tammsaar. Ta uuris aasta otsa, milline on kodukogemus nendel lastel, kes on vanemate rahvusvahelise karjääri tõttu kasvanud üles eri riikides. Kirjanduses viidatakse neile sageli kui kolmanda kultuuri lastele (Third Culture Kids). Uuringusse olid kaasatud 6–10-aastased, kellest mõnele oli Eesti esimene välisriik, kuhu pere elama siirdus, mitmele aga juba kolmas või neljas.