Draamateatrist varastati eesti teatri unikaalsed reliikviad

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ita Everi sõrmes on 1997. aastal kunagi Liina Reimanile kuulunud sõrmus, mida ta kandis vaid kõige pidulikematel teatri ja isiklikel tähtpäevadel.

FOTO: Harri Rospu / Eesti Draamateater

Näitleja Kaie Mihkelson oli kõigest 70 meetri kaugusel draamateatrist, kui ta telefon järsku helises. Helistajal, teatri juhil Rein Ojal, oli pakiline sõnum: Mihkelsoni hinnaline reliikvia on varastatud.


Kullast kõrvarõngad, mille pärandas kaks kümnendit tagasi Mihkelsonile tema kolleeg Lisl Lindau, kes oli need omakorda saanud töölisteatri näitlejannalt Anna Tammelt, olid draamateatri seifist kadunud. Nagu oli kadunud ka esimese vabariigi algusaastate armastatuima naisnäitleja Liina Reimani hõbesõrmus, mille oli aastal 1984 andnud edasi Ita Everile draamateatri kauane tippnäitleja Aino Talvi.

Poolteist kuud tagasi, ööl vastu laupäeva, oli Eesti teatrilugu jäänud ilma kahest kõige kuulsamast reliikviast. Reliikviaist, mida kutsutakse ka rändtalismanideks.

Mihkelson läks tol novembrikuu esimese päeva hommikul pärast Oja kõnet kohe teatrisse, kuhu mundrimehed kedagi kõrvalist enam sisse ei lasknud. Mälu appi võttes püüdis ta uuri­jaile visandada, mismoodi talle kuulunud kõrvarõngad välja nägid.

Mälule tuli tal loota seetõttu, et kümmekond aastat polnud ta kõrvarõngaid oma silmaga näinudki. 1999. aasta aprillis oli ta tunnistanud kultuuriajakirjale TMK, et pelgab neid kanda, sest äkki kukuvad maha või lähevad kaotsi. «Samas keelab mul miski neid kusagil seifis hoida,» lisas ta TMK-le.

Ita Everi eeskuju

Ometi otsustas Mihkelson seejärel rändreliikviad seifi panna. Ita Ever, garderoobikaaslane, oli talle maininud, et tema küll ei julge Reimani rändreliikviat kodus hoida. «Elan sellises rajoonis, Mustamäel, kus ei tule üllatuda, kui midagi kaotsi läheb,» tunnistas ta eile Postimehele.

Sedasi leidiski Mihkelson, kes viibib suviti Tallinnast palju eemal, et miks mitte vanema kolleegi kombel endagi reliikvia draamateatri seifi anda.

Aga 1. novembri hommikul tööle tulnud etenduse juht avastas, et seifi ruumi viiv uks on maha murtud. Lisaks ehetele, nagu selgus, oli seifist kadunud ka 20 000 – 30 000 krooni, mis oli eelmise õhtu etenduse jooksul kavalehtede ja muu säärase müügist kogunenud.

Sissemurdmine, millest kirjutas esimesena meelelahutusportaal toptop.ee, sai Rein Oja sõnul toimuda vaid ainsa läbipääsu kaudu, mis viib hoone teatri poolde sealt, kus tollal lõpetasid ehitajad rekonstrueerimist. Ta väitis, et 31. oktoobri õhtul, kui teatri pool oli valve alla pandud, jäid ehitajad veel oma poolele ja panid selle hiljem omakorda valve alla.

Rekonstrueerimistöid teinud Facio Ehituse ASi turvasüsteemi liikumisandur oli öösel tõepoolest tööle hakanud, misjärel firma turvaekipaaž oli ettevõtte tegevdirektori Riho Kalve kinnitusel kohale sõitnud. Aga väliseid lõhkumisjälgi näha polnud, nentis Kalve.

Oja väitel pidi sissemurdja tundma hästi teatrimaja sisemust, et õige läbipääs leida ja segamatult tegutseda. Ta oletas, et seifi võtme leidis sissemurdja seifi ruumist taskulampi kasutades, sest seal olid kõik asjad segi puistatud.

Kalve lausus, et ehkki Facio Ehitusel oli draamateatri töödeks palgatud 10–15 alltöövõtjat, ei pea ta usutavaks, et varguse võis toime panna keegi ehitajatest, kes vaevalt teadsid, mis reliikviad seifis peitusid. Ta pidas tõenäolisemaks, et tegu on professionaalse vargaga, kes teadis, mille järele ta läks.

Väikese hinnaga ehted

Oja kaldub enda sõnul arvama, et sissemurdja jahtis pigem raha kui ehteid, sest noil puudub märkimisväärne turuväärtus. Kõrvarõngaste materjali hinnaks pakkus ta heal juhul kuni 2000 krooni, sõrmuse kohta aga sõnas: «Ei usu, et see väga väärt on.»

Ta palus reliikviad võtnule edastada palve: «Kuule, varas, too need tagasi, sest nende eest sa palju ei saa.» Liiati lisas ta, et on teavitanud varastatud ehetest kulla ja hõbeda kokkuostukohti, nii et sinna pole neid mõtet pakkuda.

Kuigi sündmuspaigal käinud uurija oli Ojale märkinud, et võib ühe käe sõrmedel üles lugeda ehitusi, kust midagi ei varastata, ei hakanud Oja kellegi peale näpuga näitama. Ka Kalve kinnitas, et Facio Ehitus ei ole saanud draamateatrilt ühtki pretensiooni ega süüdistust.

Põhja ringkonna prokuratuuri pressinõunik Maria-Elisa Rannajõe tunnistas, et ehkki varguse asjus sai juba selle avastamise päeval algatatud kriminaalasi, pole uurimine siiani tulemusi andnud ning kahtlusaluseid pole.

Oja pakkus, et kui Everi sõrmus ja Mihelsoni kõrvarõngad peaksid jääma kadunuks, tasub kaaluda neist piltide järgi koopia tegemist, et ilus traditsioon pärandatavatest reliikviatest ei kaoks. «Ent see ei ole päris see,» möönis ta siiski.

Eesti kultuuri Rändreliikviad

•    Liina Reimani sõrmus
Selle esimese kandja määras Reiman kirjaga Soomest. 1980–1984 Aino Talvi, alates 1984 Ita Ever.

•    Anna Tamme – Lisl Lindau kõrvarõngad
Tamme kingitud hõbekõrvarõngad muutis rändtalismaniks Lisl Lindau, määrates oma viimasel eluaastal 1985 nende järgmise hoidja. Alates 1987 Kaie Mihkelson.

•    Albert Üksipi – Rudolf Nuude taskukell
Estonia draamanäitleja ja pedagoog Üksip kinkis taskukella noorele kolleegile Nuudele, kes muutis selle rändavaks, andes kella telesaates üle kolleeg Aksel Oravale. 1966–98 Aksel Orav, alates 1998 Ain Lutsepp.

•    Ly Lasneri (Draamastuudio) hõbekandik
Draamastuudio teatrikooli I lend kinkis oma kaaslasele, Draamastuudio silmapaistvaimale naisnäitlejale Lasnerile 15 aasta tööjuubeliks kandiku. Lasneri ja Felix Moori tütar Sirje Moor, Tallinna Linnateatri vanempiletöör, kinkis selle Elmo Nüganenile pärast «Pianoola» rahvusvahelist edu. Nüganen on lubanud kandiku rändama panna. Alates 1998 Elmo Nüganen.

•    Anna Raudkatsi sõlg
Rahvatantsupedagoog Anna Raudkats lasi 1970. aastal teha oma Helsingi Ülikooli lõpusõrmusest sõle, rahvatantsijate talismani, mille südamik on sõrmus, kuhu on kirjutatud «Oma tantsu hoidageme». Talismani hoidjaid: Helju Mikkel, Kristjan Torop, Mait Agu.

Allikad: Eesti Teatriliit, Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts

Arvamus

Ita Ever
näitleja

«Sain Liina Reimani sõrmuse draamateatri laval pärast etendust Aino Talvilt. Sõrmusega oli kaasas pikk kiri. Aino Talvi mainis, et sõrmuse edasikandja peaks olema näitleja, kes valdab mitut žanri, on küllalt laia ampluaaga. Nähtavasti olin jõudnud sellisesse faasi või staadiumi, kus suutsin ka peale komöödia ja draama midagi pakkuda. Ja tal oli veel üks klausel: see sõrmus tuleb anda draamateatri näitlejale.

Reimani sõrmus on mulle kallis kui reliikvia, mida oleksin tahtnud edasi pärandada. Huvitavaid ja andekaid noori kasvab peale, kellele oleks võinud selle edasi anda.»

Kaie Mihkelson
näitleja

«Lisl Lindau lasi talle kuulunud kõrvarõngad, mis on ilmselt tsaariaegne töö, mulle üle anda siis, kui mängin klassikalist tükki. Mäletan, et see oli pärast Molière’i «Mi­santroobi» etendust, kus tegin kahte rolli, kui tollane teatriliidu esimees Jüri Järvet need mulle laval kõrva pani. Hindasin Lindaud kõrgelt, saime kenasti läbi. Ta võttis mind teatris oma tiiva alla.



Umbes kümme aastat tagasi tekkis tunne, et kuna pean need kõrvarõngad kunagi edasi andma, on neid kindlam hoida teatri seifis. Teatriinimestel on igasuguseid auhindu, aga neil kõrvarõngastel on noist püsivam väärtus.»

Tagasi üles