/nginx/o/2018/05/08/7832080t1h865c.jpg)
Eesti vahetab välja 1. ja 2. jalaväebrigaadi kõik automaadid ning kergekuulipildujad, selle 2017. aastal alanud ning kuni 75 miljoni euroni ulatuda võiva hanke lepingu loodab kaitseministeerium sõlmida lähikuudel.
Senised käsitulirelvad lähevad ladudesse hoiule, mõned neist purustatakse metallitükkideks. Kasutatud relvi on keeruline müüa, kuna NATO riikidel on üldjuhul ajakohane relvastus olemas. Kolmandatesse, sageli ka kahtlastesse riikidesse müümisel on õigustatult takistuseks rahvusvahelised piirangud. Eesti ei saa ju kasutatud relvi müüa näiteks Küprosel registreeritud Venemaa firmale, kes need siis kasumiga salakaubana Somaaliasse edasi toimetab.
Lisaks ostab Eesti 46 miljoni euro eest kaksteist liikursuurtükki ning laskemoona käsitulirelvadele, 155-millimeetrise kaliibriga suurtükkidele ning tanki- ja õhutõrjerelvadele. Just eri relvaliikide laskemoonahange on kiiresti pöörlevas maailmas omamoodi kübaratrikk – moon peab olema kvaliteetne, hind sobiv ja ostetav kogus tagama igapäevase väljaõppe ning rahu- ja kriisiaja varud.
Peaaegu 20 aastat on Eesti kaitseväe relvastuses olnud ja peaaegu lemmikuks kujunenud Kusti – rootslaste raske 84-millimeetrise kaliibriga tankitõrjegranaadiheitja Carl-Gustaf – mida saab käsitseda õlalt sihtides üks mees nii tankide vastu, aga ka lahinguvälja valgustamiseks või vastase jalaväe vastu. «Kui vaadata riike, kes seda relva kasutavad, siis nimekiri on pikk. Uute relvade valik on pikk protsess, lisaks avatud hangetele on siin võimalikud ka riikidevahelised tehingud. Me vaatame iga kord eraldi, milline variant on nii tehniliselt kui ka ülalpidamise poolest kõige optimaalsem,» ütles kaitseinvesteeringute keskuse hangete osakonna juhataja Priit Soosaar Postimehele. Kusti järgmine moonahange tehakse koos lätlastega, mis muudab mahu kaudu selle investeeringu soodsamaks.
Relvaost on pigem suhe kui ühekordne tegu
Nii nagu sõdur peab olema toidetud, pestud, maganud, treenitud ja hingeliselt toetatud, vajab ka relv, olgu see siis liikuvsuurtükk või automaat, hoolitsust. Korea päritolu K9 Kõu on hea näide. Üks asi on see, et Eesti kaudtulevõimalus kasvab. Kõu on nimelt sõjamasin, mis võib oma 155-millimeetrisest torust 360-kraadi ulatuses tulistada kuni 40 kilomeetri kaugusele. See 47-tonnine suurtükk sõidab kuni 66 kilomeetrit tunnis ja suudab asukohta vahetada vähem kui minutiga ja tegema sama aja jooksul kuni kaheksa lasku, mis teeb tema tabamise keeruliseks. Meeskonnas on viis kaitseväelast. Tavalist suurtükki tuleb positsioonile vedada, lahti pakkida ja pärast tulelööki kokku pakkida ning uuesti ära vedada. K9 Kõu ostuotsuse puhul oli üheks argumendiks ka naabrite valik – sama teevad soomlased ja norrakad.
«Juuni lõpus Korea Kaubanduse ja Investeeringute Toetusorganisatsiooni ning kaitsetööstusettevõtte Hanhwa Land Systemsiga sõlmitud lepingud sisaldavad ka väljaõpet, esmast hooldust ning viie aasta varuosi. Suurtükiväelased ja logistikud saavad Koreas koolituse, mille järel on nad võimelised välja õpetama uusi instruktoreid ja meeskondi,» rääkis Priit Soosaar. «Kuivõrd Soome ja Norra hakkavad kasutama samu liikursuurtükke, võimaldab see ka edaspidi hoolduse ja remondi osas koostööd ja loodetavasti ka kokkuhoidu. Lõuna-Koreas masinaid remontida ja hooldada oleks ilmselgelt liiga kulukas, seetõttu oleme alustanud turu-uuringuga nii Eestist kui ka lähiriikidest, et selgitada erinevaid koostöövõimalusi K9 Kõu hooldamiseks,» lisas Soosaar. Tema sõnul on tootjafirma Hanwha Land Systems juba tutvunud Eesti kaitsetööstuse võimekusega.
K9 hooldushange kuulutatakse välja ilmselt järgmisel aastal. «Juhul kui hanke peaks võitma Eesti ettevõte, annab see võimaluse ka meie kaitsetööstusettevõtetele kasvada ja areneda,» ütles Soosaar. «Kõige kulukam olekski variant, kui me kasutaksime relvastust, millel teisi kasutajaid pole või mille varuosi enam ei toodeta. See tähendaks kindlasti oluliselt suuremaid ülalpidamiskulusid, samuti poleks võimalik teha ühisõppusi ja vahetada kogemusi. K9 Kõu puhul on see võimalus olemas,» lisas ta. Soosaar ütles, et K9 Kõu ostu puhul oli eestlastel eelis, kuna sama relvasüsteemi ostev Soome tegi hanke-eelse analüüsi ära «neile omase põhjalikkusega».
Mõistlik hange ei pea olema odavaim hange
Soosaare väitel on kaitseinvesteeringute keskuse eesmärgiks hankida kaitseväele vajalik ja soovitud varustus ning kindlustada, et kaitseväelased saaksid parimad relvad, vormid või ka toidupoolise mõistlike kulude eest. «Kui seada eesmärgiks kõige odavama kauba ostmine, poleks meie asutust vaja. Meie ülesanne on seada sellised hanketingimused, mille puhul kasutaja saaks parima toote ja riik soodsaima tehingu,» ütles ta. «Lihtsustatult öeldes käib hankimine nii, et kaitsevägi ehk kasutaja annab oma sisendi ehk tehnilise kirjelduse, milliste omadustega kaupa ta soovib ning meie paneme selle põhjal kokku hanketingimused, mis arvestavad muu hulgas seda, mida turul pakutakse ja millised on viimased tehnilised arengud.»
Rahvusvahelise hanke piirmäära ületav ostusoov võib kesta aastaid, enne kui leping allkirjad saab. «Suurhangete puhul tuleb arvestada ka seda, et hankes osalejad kasutavad seadustest tulenevaid õigusi vaidlustada hankeid ja hankija otsuseid. Kriisi ajal läbi viidavate hangete puhul on seaduses erisused eeskätt tähtaegades,» märkis Soosaar.
Üheks relvastuse hanke sõlmkohaks on paraku see, mis maailmas toimub. Kümme aastat tagasi sõdisid Venemaa ja Gruusia, täna sõdib Venemaa Ida-Ukrainas, Eesti liitlassuhted omakorda eeldavad osalemist võimalikel tulevastel välismissioonidel. «Suuri võimearendusi keegi kriisiolukorras vaevalt tegema hakkab, sest pole mõtet hankida süsteemi, millega tegutsemiseks meil pole inimesi ja väljaõpet, siin saame toetuda liitlasüksustele,» rääkis Priit Soosaar.