/nginx/o/2011/10/26/807506t1h99d0.jpg)
Enam kui viimase viie aastaga end mugavalt sisse seadnud võimueliidi und häirib vaid mõte võimalusest, et järgmistel valimistel astub üles uus rahvajõud. Väiksed poliitrakukesed plaanivad koonduda.
Tellijale
Praegust võimueliiti pelutab vaid õhus olev uus jõud
/nginx/o/2013/07/05/1875298t1hd624.jpg)
26. oktoober 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti poliitikas on juba 2005. aastast alates jõujooned üsna jäigalt paigas. Praegune parempoolne võimueliit tunneb end mugavalt, sotsid ja Keskerakond on rahul parlamendipartei staatusega. Reformierakonna positsioon on eriti mugav. Valitsuse jõuerakonnal on nii hea kui halva eest suurem vastutus kui partneril Isamaa ja Res Publica Liidul, kuid seis on üldiselt mõnus. Toetajaid, valijaid, parteiliikmeid jagub ja tuleb aina juurde.
IRLi eesseisev juhivahetus ja seni vaikselt toimetav IRLi kudumirakuke MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik sisendavad oravatesse rahu veelgi: uue aasta alguses kongressi eel ei pääse IRL avalikest sekeldustest ja suude puhtaks rääkimisest.
Sumbunud õhustik
Sotsid viisid suvel läbi eduka värbamiskampaania, kuid on jäänud vaikellu. Keskerakond sumbus pärast oma senise suuna tagasivalimise kongressi. Ainsaks küsimuseks on see, et kui IRLi Res Publica leer võtab erakonna juhtimise lõplikult üle, siis kas ei teki neil kiusatus Keskerakonna poole vaadata? Seda ei saa kunagi välistada, kuigi tsentripartei juhi Edgar Savisaare tagasitoomist riigipoliitika tasemele ei soovi keegi.
Ilma Keskerakonnata on aga IRLil keeruline Reformierakonna aastatepikkust võimupositsiooni haavata. Võimu ümbermängimiseks ei ole praegu küll põhjust, kuid ees seisavad kohalike omavalitsuste valimised, mille eel on valitsustel kõige enam kombeks laguneda.
Kuid praegune keskfraktsioon ei ole kindlasti see, mis oli riigikogu valimistel järel. Kõige rahulolematumatel hetkedel võib keskfraktsioonis olla kuus kuni kaheksa saadikut 26st, kes võivad selja sirgu lüüa ja omatahtsi käituda – näiteks Reformierakonna poliitikat õigemaks pidada. Ja ka IRLi ridades on vanu isamaaliitlasi, kes jäävad vangerduste korral truuks oma südametunnistusele.
Tuli hõõgub pinna all
Võimueliidi mängukastist väljas on õhus aga muutuse ootust, mida mõistavad ka julgemad praegused eliidi esindajad, kes siiski imestavad, kuuldes, kui palju erinevaid rahulolematuse rakukesi meie seas on.
Kas teie teadsite, et Tallinna külje all olevas valdavalt venekeelses Maardu linnas jagasid hiljuti lendlehti Vene valgekaartlaste järeltulijad? Et meil on uus Tööpartei, mille eesotsas on endine keskerakondlane Taira Aasa? Meil on Rahvaliidust lahku löönud Ingvar Tšižikovi Vabade Kodanike Ühendus. Eesti Rahvuslik Liikumine. Õnnelike Inimeste Erakond. Lilleküla selts. Rahvuslaste ümarlaud. Põliseestlased. E-erakond ehk Eesti Elanike Erakond. Lisaks veel kristlikud demokraadid ja Iseseisvuspartei.
Rohkem ja vähem tõsiselt võetavad ühendused, milliste puhul on järjest enam ja valjemalt kuulda, et suurem osa neist plaanib ühel hetkel ühise idee taha joonduda ja uue rahvajõu luua.
Utreerides üht võimalikku päeva tulevikus – kui kolme kuu hiiglaslikud küttekulud on tasumata, elektri eest maksta ei jõua, toidukorv on ammu asendunud keldris käimise kartulikorviga, kuhu pole ka enam midagi panna –, kerkib rahulolematuse areenile jõud, kelle tulemist praegune võimueliit tõsiselt ette näha ei soovi või ei oska.
Küll näevad rahulolematuse «soodsat» pinnast ette väikejõud. Hiljuti kogunes suurem osa neist koosolekule Paidesse, kus kõlas üsna tuliselt küsimus – miks ei tehta midagi ja kohe? Aega on, kõlas vastuseks. Aega on...
Kõigil uutel poliitühendustel on hoiak – Eesti tuleb tagasi võtta. Väga palju ja tugevalt on neis eurovastasust. Kõigi uute jõudude keskseks ideeks on see, et riik on tema kodaniku käest ära võetud või kaugenenud. «Meil saab olla vaid üks eesmärk – iseseisev sõltumatu Eesti,» teatab E-erakonna juht Mati Väärtnõu, kellest kasvab tõenäoliselt väikejõudude liider. E-erakonna algatusgrupp koondab praegu ligi 200 liiget.
Justkui väike arv, kuid oktoobri jooksul on nendega liitunud 15 inimest, mis näitab jõu kasvamist. «Praegu on tarvis inimesi liita. Selle asemel et Euroopale kaks miljardit eurot ära anda, peaksime ehitama tehaseid,» ütleb Väärtnõu.
Ta on teinud arvutusi: kahe miljardi euro eest saanuks ehitada 1000 lasteaeda ja 100 tehast. «Ütleme, et sajast tehasest pooled ei õnnestu. Et ka 50st pooled ei toimi. Aga kui Eesti saaks juurde 25 uut tehast, kui me selgitaks välja, mida meie rahvas toota suudab, siis võidab riik väga palju,» arutleb ta ja annab aimu oma poliitika suunast.
Kiireid samme nad ei plaani. Nad arutlevad, kas üldse on nii väikeses riigis kui Eesti nii palju erakondi tarvis. Väärtnõu sõnul polegi vorm oluline, kui sisu ja üks kandev idee on paigas. Ja selleks on koonduvad jõud seadnud iseseisva sõltumatu Eesti.