Tammikult teisaldati Eesti ohtlikemad radioaktiivsed jäätmed

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ivo Tatrik

FOTO: Liis Treimann

Septembris said lõpuks teisaldatud radioaktiivsed jäätmed, mida ladustati Saku vallas asuvasse Tammiku jäätmehoidlasse 1963-1995 aastatel suurtes kogustes. Tulevikus kasvavad selle koha peal puud ja põõsad.

Ivo Tatrik

FOTO: Liis Treimann

Ivo Tatrik näitab töödeks kasutatavaid jalanõusid.

FOTO: Liis Treimann

Tammiku jäätmehoidla on praeguseks tühjaks veetud. Peal on betoon.

FOTO: Liis Treimann

«Teisaldatud jäätmete radioaktiivne koguaktiivsus oli sedavõrd suur, et sama aktiivsuse uraaniga oleks olnud tuumajaama olemasolul võimalik katta Eesti energiavajadus ca neljaks aastaks,» ütles töid teostanud AS A.L.A.R.A. juhataja Joel Valge.

«Siin oli tööstuses ja meditsiinis kasutatud jäätmeid, aga näiteks ka helikopterite jäätumisandurid, katlamajade nivooandurid,» tõi ettevõtte keskkonnatehnika nõunik Ivo Tatrik välja. Selliseid jäätmeid toodi sinna aastatel 1963-1995.

Valge sõnul alustati Tammiku radioaktiivsete jäätmete hoidla likvideerimise kõige ohtlikuma etapiga 2008. aasta novembris ning lõpetati tänavu septembris. Jäätmed oli maa sisse ladustatud, peal betoon, millele kohale ehitas A.L.A.R.A. tööde teostamiseks hoone.

Kokku likvideeriti jäätmeid koguaktiivsusega 55TBq ja need toimetati eelsorteeritud kujul Paldiski jäätmekäitluskeskusesse, kus peale käitlemist ja pakendamist paigutatakse nad vahehoidlasse.

Tammiku hoidlast eemaldati kaks väga suure aktiivsusega metallkasti varjestamata kiirgusallikatega, 23 varjestamata lahtist kiirgusallikat doosikiirustega kuni 1,5 Sv/h (võrdluseks – Eesti looduslik foon on 0,1 mikroSv/h, vahe on 1,5 miljoni kordne), ligi 7300 varjestatud kiirgusallikat, 44 m3 madalaktiivseid suuregabariidilisi jäätmeid, 63 m3 madalaktiivseid väikesegabariidilisi jäätmeid, 80 kg tuumamaterjali ja palju muud.

«Pidime kasutama kaameratega varustatud kaugjuhitavat kraanat ja muid tehnilisi võtteid selleks, et tagada töid teostavate inimeste ohutus,» lisas Valge.

«Inimesed alguses sektsioonis üldse ei käinud, haaratsiga võeti jäätmetest kinni ja tõsteti need välja. Kui olid suuremad kiirgusdoosid, siis oli kaamera ääre peal ja inimene vaatas laua tagant monitorist. Otsest kontakti polnud,» rääkis Tatrik.

Töötajad kasutasid valget puuvillast ülikonda, mille peale pandi ühekordne ülikond. Käed-jalad tuli kinni teipida, et tolm vahele ei pääseks ning jalga tõmmati mitu paari jalanõusid. Kusjuures puuvillased riided on korduvakasutatavad ja need pestakse Paldiskis puhtaks.

Tatrik seletas, et töörütm oli nii, et kevadest sügiseni võeti jäätmeid välja ja sügisest kevadeni sorteeriti ja pandi eraldi konteineritesse.

Valge sõnul tegi töö eriti keeruliseks asjaolu, et jäätmed asusid hoidlas sorteerimata ja pakendamata kujul ehk suure aktiivsusega kiirgusallikad asusid läbisegi koos madalaktiivsete jäätmetega, nagu näiteks kaitseriiete ja muuga.

«Loomulikult väga kangeid allikaid ei hakka keegi kunagi sorteerima, vaid need tõstetakse lihtsalt betooni ja nii jääbki,» ütles Tatrik. «Viies sektsioonis polnud väga kanged allikad, aga kuuendas olid kõige ohtlikumad.»

Tatrik ütles, et järgmisena tuleb seinad ja põrandad puhtaks teha ja siis lammutatakse hoone ära.

«Lõpuks peaks sellest saama vaba ala, mingisugust kiirgust siia ei jää,» rääkis Tatrik, kes pakkus, et aastaks 2015-2016 peaks koht täiesti korras olema ja ümbritseva metsaga kenasti kokku sulama.

Kui välja jätta kaasaegne Paldiski jäätmekäitluskeskus, ei ole Tatriku sõnul Eestis rohkem selliseid radioaktiivsete jäätmete hoidlaid.

«See, mis on Sillamäel, on konkreetselt Silmeti oma ja seal on teist tüüpi radioaktiivsed jäätmed. Seal on loodusliku tekke põhised, aga siin kunstlikud,» seletas Tatrik.

Ta lisas, et tänapäeval lähevad radioaktiivseid aineid otse Paldiskisse. «Meditsiinis on kangete allikate puhul lepingud, et need lähevad tootjariiki tagasi,» lausus Tatrik.

Tammiku jäätmehoidla

1994. aastal Rootsi Kiirguskaitse Instituudi koostatud Tammiku jäätmehoidla ohutushinnangust selgus, et hoidla ei vasta kaugeltki tänapäevastele radioaktiivsete jäätmete hoidlate suhtes kehtivatele ohutusnõuetele. Seetõttu on hoidla olnud juba üle viieteistkümne aasta uute jäätmete matmiseks suletud.

Aastatel 2006-2007 läbiviidud keskkonnamõju hindamise tulemusel otsustati Tammiku hoidla täielikult likvideerida, eemaldades sinna aastakümnete vältel ladustatud jäätmed ja transportides need Paldiski jäätmete käitluskeskusesse.

Aastatel 2012-2013 puhastatakse hoidla seinad saastusest ja hoidla lammutatakse. Seejärel teostakse hoidla likvideerimise järgne seire aastatel 2014-2015 ning avatakse hoidla territoorium piiranguteta kasutuseks.

Saku vallas, Tammiku külas asuv Tammiku radioaktiivsete jäätmete hoidla rajati 1960-ndate aastate alguses tollase Eesti NSV territooriumil paiknevates tööstusettevõtetes, teadus- ja meditsiiniasutustes ning mujal tekkivate radioaktiivsete jäätmete matmispaigana.

Hoidla oli kasutusel aastatel 1963-1995 kuni tema ülevõtmiseni AS A.L.A.R.A. poolt eelmise operaatori, toonase Tallinna Eriautobaasi, käest.

AS A.L.A.R.A. asutati 1995. aastal vajadusest hallata ja saastusest puhastada Paldiski endine tuumaallveelaevnike õppekeskuse tuumaobjekt ning Tammiku radioaktiivsete jäätmete hoidla.

Ettevõte on täielikult riigi omandis olev äriühing, mis kuulub Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalasse.

Tagasi üles